Head uut kirikuaastat!

Oleme astumas uude kirikuaastasse. Aga mis on kirikuaasta ja mille poolest see erineb kalendriaastast? Peamine erinevus nende kahe ajaarvestamise viisi vahel on selles, et kiriklik aasta lähtub Kristuse ja maailma elutsüklist. Kirikuaasta algab Kristuse tulemise ootamisega ja lõpeb igavikupühapäevaga, mis räägib igavesest elust. Keskne päev on kirikuaastas pühapäev, mis meenutab Kristuse ülestõusmist surnuist. Toonitamaks parajasti käesoleva aja kiriklikkust, on kindlaks määratud ka liturgilised värvid, mis vahelduvad vastavalt kirikuaasta ajale. Järgnevalt käsitlen lühidalt kirikuaasta olulisemaid pühasid. Esimest osa kirikuaastast nimetatakse pühadega pooleks. Nimetus näitab, et sellesse kirikuaasta poolde jäävad kõik suured pühad.
Kirikuaasta algab neli pühapäeva enne jõule algava advendiajaga (ld adventus – tulemine), mis on jõuludeks valmistumise aeg. See aeg saab alguse Jeesuse kuningliku tulekuga Jeruusalemma ja rahva hosianna-hüüetega. Sama tekst kordub ka palmipuudepühal. Et tegu on väikese paastuajaga, siis on liturgiline värv violetne, mis sümboliseerib meeleparandust ja kahetsust.
Jõulutsükkel saab alguse jõululaupäevaga 24. detsembril ja lõpeb kolmekuningapäevaga 6. jaanuaril. Et jõulud kõnelevad Kristuse sünnist ja tegu on rõõmupühadega, on liturgiliseks värviks valge, mis kõneleb siirast rõõmust ja puhtusest. Olulisim püha on esimene jõulupüha 25. detsembril. Aastavahetusel tähistab ka kirik kalendriaasta vahetumist vana-aastaõhtu jumalateenistusega (paavst Silvesteri meenutuspäev) ja uusaasta jumalateenistusega (1. jaanuar on Jeesuse nimepäev).
Ülestõusmispühi valmistab ette suur paastuaeg, mis algab 40 päeva enne ülestõusmispühi (pühapäeviti ei paastuta ja need paastupäevade arvestamisel arvesse ei lähe). Enne seda tähistatakse veel vastlapäeva, mil oli viimane võimalus enne paastu liha süüa. Paast algab tuhkapäevaga (vanasti raputati kahetsuse märgiks tuhka pähe), millega tänapäeval on liidetud palvepäev, mil kahetsetakse pattu ning palutakse Jumala halastust ja abi. Katoliku ja õigeusu kiriku traditsioonis loobuti paastuajal liharoogadest ja avalikest pidudest. Protestandid rõhutavad paastumisena rohkem seesmist meeleparandust.
Et tegu on meeleparandusajaga, on ka liturgiline värv violetne. Suur Nädal algab palmipuudepühaga, mil Jeesus sõitis Jeruusalemma, ja jätkub Suure Neljapäevaga, mil Jeesus seadis armulaua ja pesi oma jüngrite jalgu, jättes neile nii eeskuju teenida üksteist alanduses. Suurel Reedel suri Jeesus ristil ja seetõttu on tegu sügava leina päevaga – liturgiline värv on must. Vaiksel Laupäeval oli Jeesus hauas.
Pühapäeva varahommikul leidsid naised tühja haua ja kohtusid ülestõusnud Kristusega. Tegu on suurima rõõmuga, seepärast on ülestõusmispühade liturgiline värv siis valge. Sageli algab ülestõusmispühade tähistamine kas juba laupäevaöise jumalateenistusega või pühapäeval peetava varahommikuse jumalateenistusega.
Pühapäev on kirikuaasta kese, seepärast on iga jumalateenistus Kristuse ülestõusmise meenutamine. Neljakümne päeva jooksul alates ülestõusmisest ilmus Kristus jüngritele, 40. päeval aga läks ta taevasse. Taevaminemispüha on alati olnud meie kiriku traditsioonis suur püha ja värv on alati olnud valge.
Nelipühad saabuvad 10 päeva pärast taevaminemispüha. Tegu on Püha Vaimu väljavalamisega jüngritele ja esimese ristimisega. Seetõttu peetakse nelipüha kiriku rajamise päevaks. Liturgiline värv on punane, mis kõneleb usu tunnistamisest.

Järgneb kirikuaasta pühadeta pool.

Siia jääb jaanipäev – 24. juuni, mis on Ristija Johannese sünnipäev. Suvel peavad kogudused tavaliselt veel ka surnuaiapüha, leeripüha, ristimispüha ja muid kohalikke pühi. Oktoobrikuu teisel pühapäeval on Eesti kirikus tähistatud lõikustänupüha, mille sisuks on tänu Jumalale tema andide eest. Usupuhastuspüha on 31. oktoobril ja meenutab luterlikus traditsioonis 95 teesi Wittenbergi kiriku uksele naelutamist.
Järgmine püha, 1. november – kõigi pühakute päev, on rohkem katoliiklik püha. Niisamuti ka 2. november – hingedepäev, mida aga viimasel ajal on ka evangeelses traditsioonis üha rohkem hakatud tähistama.
Kirikuaasta eelviimased pühapäevad kõnelevad viimsest kohtust ja selleks valmistumisest. Viimane pühapäev kirikuaastas on igavikupühapäev või surnute mälestuspüha, mil mõeldakse kõigile lahkunuile ja mälestatakse omakseid. Kristlane võib seda teha igavikule lootes. Liturgiline värv on kirikuaasta viimasel pühapäeval kas leinale mõeldes must või siis hoopis igavikule mõeldes lootusrikkalt valge.
Selline lühiülevaade kirikuaastast näitab, et üks aasta hõlmab päästeajalooliselt kõike olulist. Alustatakse Päästja tulemise ootamisega, tuntakse rõõmu tema sünnist, käsitletakse Kristuse elu ja kannatusi, siis mõeldakse Tema surmale ja ülestõusmisele. Järgnevalt rõõmustatakse ühes ülestõusmise tunnistajatega ning ollakse Lunastaja taevaminemise juures. Meenutatakse Püha Vaimu väljavalamist ning käsitletakse kiriku tegevust ja õpetust siin maailmas ning viimaks peatutakse viimse kohtu, surma ja igaviku teemadel.
Seega käsitleb kirikuaasta kõike algusest lõpuni ja kui inimene iga pühapäev kirikus käib, siis saab ta kirikuaasta jooksul osa kõige olulisematest kiriku õpetustest. Olgu uus kirikuaasta meile õnnistusrohke Jumala läheduse kogemise aasta!

Kaido Soom,
teoloogiadoktor
Montaaþ: Hannes Heinsar