Heli Jürgenson: olen tulemusega rahul ja kiidan kõiki lauljaid

Sellesuvise noorte laulupeo peadirigendi Heli Jürgensoni tee koorijuhina sai alguse Nõmme Rahu koguduse noortekoorist. Ta andis enne pidu Postimehe laupäevalisale Arter pika intervjuu, millest osa ka Eesti Kirikus avaldame, lisades Heli Jürgensoni mõtteid nüüd, kuu pärast XII noorte laulu- ja tantsupidu „Mina jään“.

Heli Jürgenson – väike naine nagu te olete, seisite noorte laulupeol hiigelkoori ees kui peo peadirigent. Eestis teavad ja austavad teid küll muusikainimesed, aga väikses Eestis on teil seni õnnestunud üsna varju jääda.
Ma ei ole väga tuntud ja ma ei ole selle saavutamiseks elus ka vaeva näinud. Hirvo Survade ning teiste pikkade ja toredate meesdirigentide taga on naised ikka igavesed teised. Kui naine ei ole just Tiia-Ester Loitme, aga ka tema oli omal ajal Heino Kaljuste kõrval absoluutselt parim tööjõud ja alles ühel hetkel tekkis tema koht.

Naistel ei ole ikkagi kerge dirigentide seas esiplaanile tõusta?
See võib nüüd kõlada imelikult või feministlikult, aga …Vaike Uibopuu oli laulupeol üldse esimene naisdirigent. Miina Härma käis laulupeol vaid korra oma lugu juhatamas. Tiia-Ester Loitme – sellised hiiud, nagu nad on. Ega neid palju pole. Minu eakaaslastest on Triin Koch kindlasti väga tugev kandidaat sinna ritta.

Kui olete pigem tagaplaanil töörügaja tüüpi, siis kuidas teist peo peadirigent sai?
Olin ise komisjonis, mis peo ideekavandeid luges. Rasmus Puuri ja Veiko Tubina töö hakkas selgelt teistest eristuma: julge, värske, noortepärane. Idee autorid pidid välja käima ka kunstilise juhi kandidaadi, kes peab olema koorijuhi kõrgema haridusega. Nad said 15 minutit, et mõelda oma kandidaat, ja pakkusid välja Mikk Üleoja, aga Mikk taandas end. Teine olin mina. Ja siis anti mulle 15 minutit otsustamiseks.
Helistasin abikaasale, pidasime nõu ja ütlesin jah. Minu puhul peeti oluliseks, et olen Otsa koolis hästi palju noori dirigente õpetanud. Peadirigendiks sooviti noorte kõrvale mentorilaadse suhtumisega inimest. Peo idee oli anda võimalus noortele dirigentidele ja heliloojatele.
Noored dirigendid on erakordselt kaasatud laulupeo ettevalmistamisse algusest peale – repertuaari valimisest alates. Et nad näeksid, kuidas pidu tehakse. Ei olnud nii, et saavad pool aastat enne teada, kes mis lugu juhatab ja millal prooviajad on.

Olete pärit Ida-Virumaalt Aserist, väikesest kakskeelsest linnakesest. Kuidas te muusikakooli jõudsite?
Olin algklassides hästi tagasihoidlik, arglik laps – ma pole lasteaias käinud, sest mul oli kodune vanaema. Kartsin teisi inimesi.
Kui algklassides õpetaja küsis minult midagi, siis ta ei kuulnud vastust, sest mu hääl oli nii vaikne. Aga minu pinginaabrile tuldi pakkuma, et kuule, Anneli, tule sel aastal uuesti muusikakooli klaveri eriala katsetele, võime sind vastu võtta.
Mäletan, et see ettepanek mu pinginaabrile tundus nii huvitav, et jätsin kogu oma arglikkuse tagaplaanile. Ma isegi tõusin püsti ja ütlesin, et mina tahan ka. Alles kodus teatasin vanematele, et läksin muusikakooli.

Teie pere on päris suur.
Jah, meil on neljalapseline pere ning mõlemad mu vanavanemad on Aserist ja sealt ümbrusest pärit. Mu vanaisa saab paari aasta pärast sada, usun, et ta elab sinna välja. Isa Arvo elab endiselt Aseris. Ema on kahjuks paar aastat surnud, aga mul on kaks õde, Eve ja Aive, ning vend Heiti. See, et olen peres kõige vanem laps, on ilmselt ka mu iseloomu kasvatanud. Olen aidanud oma nooremaid õdesid-venda kasvatada.

Milline on teie pere suhe muusikaga?
Vanavanemad on olnud muusikaarmastajad, looduse poolt andekad. Nad pole seda eriala kunagi õppinud, aga on palju laulnud, on esinenud, olnud aktiivsed. Nad on maatööd au sees hoidnud. Minu vanaisa on suurepärane ehitaja ja asjade leiutaja. Hoolimata sellest, et ta kooliharidus jäi kolme klassi tasemele, on ta ise ehitanud maja ja masinad. Veevärgid ja küttesüsteemid on kõik ise välja mõelnud ja ehitanud. Kust see inimene on kõik selle õppinud? Tahaks loota, et needsamad geenid on kuidagi ka minusse jõudnud, et ma ei vannu niisama lihtsalt alla.

Millal te Tallinna suurtesse koolidesse jõudsite?
Emale-isale öeldi, et tüdruk on andekas ja tuleb Tallinna muusikat õppima saata. Tallinna tulin 15aastasena Otsa kooli 1984. aastal. Esialgu pidin tulema õppima klaverit, aga mu käsi on hästi väike ning konkurents oli suur. Ei pääsenud sisse. Õpetajad olid mulle küll muusikakoolist kaasa kirjutanud, et võiksin õppida ka muusikateooriat või koorijuhtimist.

Kes oli teie dirigeerimisõpetaja?
Alustasin Ants Sootsiga, vahepeal oli õpetajaks Ebe Pille ja hiljem konservatooriumis jälle Ants Soots.

Mida Soots võis teis näha, mida te ise ei näinud?
Ei oska seda ise sõnadesse panna, aga ju see musikaalsus avaldus. Vaevalt see kohe dirigeerimises oli, pigem klaverimängus, laulus, erialast hoolimises, õppimises, töövõimes.

Kindlasti püüdsite väga.
Kindlasti. Olen terve elu olnud oma suhtumiselt selline viieline. Lõpetasin Otsa kooli kiitusega. Tubli olen kogu aeg püüdnud olla. Ma ei arva, et kõiges nii osav olen, aga minus istub tahe hästi teha.

Teie Otsa-kooli aeg, aga ka hilisem konservatooriumi aeg jäi samasse aega, kui Eestis ajalugu muutus. Kui palju on see aeg teie isiksust muutnud? See oli kasvamisel kõige tundlikum aeg.
Et olin sel ajal Tallinnas ja täiskasvanuks saamas, jõudis toimuv väga selgelt mu teadvusesse. Kui Tšernenko ja teised NSVLi juhid surema hakkasid ning leinapäevad olid, oli meil siin Otsa koolis hästi hea meel, et sai koju puhkusele sõita. Punaseid paraade jäi järjest vähemaks. Ega keegi neid enam tõsiselt ei võtnud, aga see ikkagi veel eksisteeris. Konservatooriumiski oli mu esimese kursuse õppeainete seas veel NLKP ajalugu. Seda andis üks hästi tore vanem mees ja ta sai aru, et see aine on juba minevik, nii et eksam lahenes tordisöömise ja niisama jutustamisega. Aga öölaulupeod olid ikka väga põnevad. Et sain kõik selle kaasa teha, on ikka hästi rikastav kogemus. Mäletan, kuidas me Aserist Balti keti poole sõitsime ja autoga Pärnumaale kohale ei jõudnudki, sest liiklus läks nii hulluks, et saime vaid Türini.

Alo Mattiiseni üks isamaaline laul ”Isamaa ilu hoieldes“ kõlab peol ka sel korral ning ise te juhatate Rein Rannapi laulu ”Eesti muld ja eesti süda”. Miks ikka ka need laulud?
Ei ole nii, et need laulud jäid sinna 1990. aastatesse, et neid pole enam vaja. Elu näitab, et on küll vaja. Noored, kes nüüd peole tulevad, ei ole ju neid Alo Mattiiseni laule niimoodi laulnud nagu mina Otsa koolis õppides. Neile on see täit­sa uus asi ning ajaloo mõttes tulebki neile üle rääkida. Arvan, et nad saavad emotsioonist aru alles suurel lauluväljakul. Kui õpetaja teeb seda oma kooriga klassis, on see lihtsalt üks laul, aga kui laulad seda suures massis laululaval, seal tuleb päris emotsioon ja mõistmine.

Aga teie ise ja laulupidu? Kas olete osanud kunagi unistada, et seisate laulupeol dirigendipuldis kui laulupeo peadirigent?
Ma ei ole osanud midagi unistada.

Laulupeo üldjuhiks pole te soovinud saada?
Kõik koorimuusika asjad on minu ellu tulnud iseenesest. Ma ei ole kuhugi kandideerinud, käsi püsti, võtke mind.

Teie tee koorijuhina ei ole ehk kõige tavalisem – teie esimene koor oli kirikukoor ning vaimuliku muusika, vaimulike laulupidudega olete siiani seotud. Kuidas te kirikusse jõudsite?
Vahel mõtled, et mingid asjad elus on juhused, aga siis mõtled, et need on sulle ülevalt poolt määratud. Olen selles üsna kindel. Mu vanaema oli see, kes nõukogude ajal oli kogu aeg koguduse liige, ja mu peres tähistati alati jõule.

Olite te lapsena ristitud?
Ei, aga kui kirikus jälle avalikult käima hakati, ütles vanaema, et peaksin leeri minema. Minu perekonna kirik on Viru-Nigula, aga leeri läksin Kaarli kirikusse Tallinnas ja Kaarli on ka mu kodukogudus.

Aga kirikukoor – esimene oli Nõmme Rahu koguduse koor? Kuidas sinna sattusite?
Mu kursuseõde Hille Poroson õppis orelit ja ta sai Nõmme Rahu koguduses harjutada orelit ning koguduse majas tasuta elada, kui mängib igal pühapäeval jumalateenistusel orelit. Talle öeldi, et oleks vaja teha ka koori. Kuna tema koori juhatada ei osanud, pakkus ta mulle. Otsisin inimesed kokku ja minust sai seal noortekoori dirigent.

Kust need noored tulid? Kogudusest?
Ei, konservatooriumi ja pedagoogilise instituudi ühikast leidsin endale lauljad. Tekitasin sinna noortekoori, mis oli minu oma koor ja kellest väga paljud on ka minu juures Estonia seltsi segakooris. Seal oli palju noormehi, kes astusid pärast seda RAMi. Kammerkoori lauljate hulgas oli ka Ain Anger (nüüd Viini riigiooperi bass – A. A.) ja Urmas Põldmaa, nüüd rahvusooperi tenor.

See pidi üks väga hea koor olema.
See oligi tolle aja kohta väga hea kiriku noortekoor.

Olen kuulnud, et Nõmme kooris kohtusite ka oma abikaasaga.
Sealt on tulnud üldse palju abielupaare. Kui ma olen Eesti ühiskonnale midagi andnud, siis oma kooride kaudu olen andnud palju õnnelikke abielupaare – see käib kaasas koori sotsiaalse eluga. Ja oma abikaasa Tiidu leidsin ka sealt.

Kas tema on ka muusik?
Tema õppis pedagoogilises instituudis orkestri dirigeerimist ja ongi selle haridusega, aga siis, kui meil esimene laps sündis, vahetas eriala. Kaks muusikut peres oli liiga palju. Ta tegeleb nüüd kõige muuga, aga laulab endiselt – on Estonia seltsi segakooris mu ihutenor. Kuna meil on hästi palju ühiseid tuttavaid ja ta tunneb ka kõiki mu kolleege, siis ta elab minu muusikuelu kaasa.
(Hiljem oli Heli Jürgenson neli aastat ka Kaarli kiriku kontsertkoori dirigent, kui ta sinna Ene Üleoja järel kutsuti. Vaimulik koorimuusika on Jürgensoni viinud kokku ka väliseesti koorijuhi ja helilooja, praegu Torontos vanaduspõlve veetva 101-aastase Roman Toiga. See tutvus ja koostöö on tähendanud veerandsajandi pikkust kirjavahetust ning Jürgensoni jaoks on Roman Toi olnud märgilise tähtsusega inimene – A. A.)

Koos Peeter Perensiga asutasite 1993. aastal Estonia seltsi segakoori ja juhatate seda siiani.
See on minu koor, kus laulab ka neid, kellega Nõmme noortekoori tegime. Peeter Perens oli viis aastat ja läks siis oma teed. Nii on läinud, et mina olen sinna jäänud. Mu meelest valitseb meil tugev isikukultus – üksteisest me lahti ei lase ja see koostöö lõpeb ühe või teise surmaga. (Naerab. – A.A.)

Teie põhitöö on aga juba aastaid mitte dirigendi, vaid professionaalse koormeistri amet professionaalsete kollektiivide juures – aastaid Estonias ooperikoori ja viimased kuus aastat filharmoonia kammerkoori juures. Kuidas te Eesti esinduskoorini jõudsite?
Eestis on nii, et kui üks malenupp koorijuhtimise laual liigub, toob see kaasa ahela. Mikk Üleoja, kes oli enne koormeister, kutsuti RAMi juurde peadirigendiks. Temast jäi koht vabaks ja koor mõtles välja kandidaadid, kes käisid proovitööl. Mina ka.

Pärast pidu

Laulupeost on möödas terve kuu. Juhatasite laulupeo lõpus Rein Rannapi ja Lydia Koidula „Eesti mulda ja eesti südant“. Kuidas te nutu tagasihoidmisega laulu ajal toime tulite? Kui palju nägite lauljaid, kes ei suutnud laulda, sest pisarad voolasid?
Kogu laulupeo protsess on väga emotsionaalne töö. Eriti proovinädal laululaval. Minu hingeliigutuse pisarad voolasid juba esimestes koondproovides. Laulu juhatamise ajal peab ikka keskenduma laulule ja dirigeerimisele. Tähelepanu ja kontsentratsioon peab olema 100 protsenti. Puldis ei saa endale muud lubada. Aga emotsioon käib laulu juhatamise juurde. Kergendus ja pisarad tulevad pärast lõppakordi.
Ma ei mäleta nii selgesti pisarais lauljaid, pigem ikka võimsa lauluväe ja häälega koori, kes andis endast kõik. Ja see oli võimas emotsioon! Igal kontserdil peab olema kulminatsioon ja ühendkoori plokk laulupeokontserdi lõpus on see koht. Rein Rannapi „Eesti muld ja eesti süda“ kandis selle ülesande auga välja! See on väga ilus laul!
Kuna minu juhatatavad laulud paiknesid seitsmetunnise kontserdi lõpuosas, pidin end selleks häälestama, et suudaksin kõik välja panna. Tundub, et õnnestus! Olen tulemusega rahul ja kiidan kõiki lauljaid!
Laulupeo ajal istute ülddirigentidega esimeses reas ja elate eriliselt üheskoos kaasa. Noorte, eriti laulupeo idee autori Rasmus Puuri eestvedamisel oli teie rida sel peol ka eriti hoogne rahvalainete tegija.
Olime Rasmusega koos kaks ja pool aastat tihedat tööd teinud ja nautinud kogu protsessi algusest lõpuni. Ootasime ka väga seda kontserti ja tuletoomist, sest tahtsime ju väga näha, millist vilja meie töö kannab! Nautisime iga osa ja tegime omalt poolt kõik kaasa! See oli lihtsalt ülirõõmus ja hea energiaga pidu. Tore oli üksteisele kaasa elada, kas esireast või puldi kõrvalt. Üksteist toetada ja innustada ja aidata – see oli meie meeskonna töö kõige olulisem osa. Meile väga meeldis noorte lauljate oma initsiatiiv, olgu siis lainete tegemisel või laulude korduse nõudmisel. See teeb peost LAULJATE peo!

Rääkisime teiega enne suurt pidu ja siis te ennustasite, et Rasmus Puuri uus laul „Meie“ tõuseb üheks lemmikuks ning nii läkski. Tagantjärele: mis selle laulu puhul töötas, kas noortele just praegu sobiv Anna Haava tekst või eelkõige Rasmuse muusika?
Proovisaalides on siiski juba näha, millised laulud noortele meeldivad. Mul oli hea meel, et minu vaist selle laulu valimise osas oli õige. Rasmus on hea helilooja ja nutikas ka. Hea energiaga, noortepärane, hea tekstiga ja võimsa sõnumiga. See kõik andis selle tulemuse, et peo vägi selle lauluga käima tõmmata.

Mis olid teie jaoks lõppkokkuvõtteks peo absoluutsed tipphetked?
Kahtlemata on laulupeo kontsert kõige olulisem sündmus, kuid tegelikult oli selle peo tegemine väga lahe töö. Noorte dirigentide meeskond ja koostöö meie kogenud mentoritega – see tegi kogu selle peo eriliseks. Lisaks suur hulk ilusat muusikat ja säravad lauljate silmad. See on olnud minu muusikutöö väga eriline ajajärk!

Millist laulu sooviksite kindlasti juubelilaulupeol 2019 kuulda, millist ise juhatada?
Laulupeo kontserdil laulu juhatamine on suur au ja vastutusrikas ülesanne. Iga autori laul, mis jõuab laulupeole, on oluline muusikasündmus. Olla selles osaline on suur rõõm.
Mul oleks hea meel, kui mõni meie noortepeol kõlanud laul jääks muusikaajalukku lauluna, mida tulevased lauljad kaare all taasesitusele nõuavad. Või tulevased peo tegijad ikka ja jälle kavva panevad. See oleks ju tore, kui meie lauluvara kullafondi tekib mõni uus „Tuljak“ või „Mesipuu“.
Anneli Ammas,
Postimees

Heli Jürgenson
Sündinud 9. mail 1969 Kiviõlis
Haridus: Tallinna muusikakool (1988); Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (1993)
Töö: Nõmme Rahu kiriku noortekoor, Estonia Seltsi segakoor, Kaarli kiriku kontsertkoor, Estonia teatri ooperikoor, G. Otsa muusikakooli segakoor, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, EELK Kirikupäeva ja Laulupeo SA
Õpetamine: Tallinna muusikakool (1992. aastast, 2003–2007 osakonnajuhataja); EELK Usuteaduse Instituut (2001–2004)
Tunnustus: Kultuurkapitali sihtkapitali aastapreemia (2002), aasta dirigent (2013) ja Ernesaksa-nim koorimuusika peastipendium (2013)
Pere: Abikaasa Tiit, lapsed Hanna, Sander, Siim

Pildigalerii: