Helilooja Jüri Reinvere: elavate teoste isand

Helilooja Jüri Reinvere on ooperimaailmas tegija olnud juba ammu, kuid selle aasta jaanuaris tõusis tema täht rahvusvahelisel horisondil kindlasti veelgi kõrgemale, kui Regensburgis esietendus „Minona“. 

Reinvere on tegelikult veel palju enamat kui helilooja – esseist, libretist ja inimesena lihtsalt mõnus vestluskaaslane. Nii tema muusika kui sõna on algusest lõpuni läbi mõeldud kompositsioon.  

Just sel päeval, kui intervjuuks koos maha istusime, ilmus Frankfurter Allgemeine Zeitungis Jüri järjekordne artikkel, mille vastukajad olid nii võimsalt positiivsed, et seda võis lausa rüütlikslöömiseks nimetada. (Jutt käib siin järgmisest artiklist: Explosives Desinteresse, Frankfurter Allgemeine Zeitung, 14.08.2020.) 

Soojal suvepäeval Jüri ja tema elukaaslase mõnusas korteris Maini-äärses Frankfurdis rääkisime elust ja inimestest. 

Oled elanud Poolas, Soomes, Rootsis, Inglismaal, Saksamaal. Sul on Soome kodakondsus. Oled sa üldse Eesti helilooja?

Jüri Reinvere: Muidugi! Eestlust ei võta ju mitte miski ära. Täpselt niimoodi näeb seda ka kogu muusikamaailm! See on nii enesestmõistetav, et selle nimel polegi üldse vaja võidelda. 

Aga kas võitleks, kui peaks?

Jah, võitleks küll. Ma olen ju täiesti eestlane. Kuigi ma tunnistan, et minu teekond ei ole tüüpiline minu põlvkonna eesti mehe rada. 

Poola läksin ma pärast muusikakeskkooli, sest olin vaimustuses poola kultuurist. Seejärel Helsingi ülikooli, kus õppisin esmalt kaks aastat teoloogiat ja klassikalist filoloogiat. Siis alles läksin oma eriala peale Sibeliuse akadeemiasse.

Soomes elatasin end esimesed seitse aastat organistitööst. Elasin Lahtist 30 km kaugusel kiriklas. See oli selline väike koht, kus alevis ei olnud peaaegu mitte midagi. Selle kogukonna kirju elu voolas läbi kirikla, inimesed sõelusid sisse-välja ja mina elasin selle keskel. See aeg on mind nii esseisti kui heliloojana hästi palju mõjutanud, sest seal õppisin ma ELU tõeliselt tundma! Kogu olemise kergus ja raskus oli seal käega katsutav. See aeg on mind väga palju mõjutanud, ja muidugi fakt, et ma olen pärit Nõukogude Eestist. 

Kuidas sina nõukogude aja lapsena jõudsid kiriku juurde? 

Mina jõudsin kiriku juurde muusika kaudu, tunnen end Soome kirikus siiani väga hästi. Ma olen Saksamaal küll väga hästi kodunenud, aga kui telerist jumalateenistusi vaatan, eriti nüüd koroonaajal, siis kaldun ikka soome teenistusi vaatama. Eestis kasvasime teadmises, et kirik ei ole midagi paha, pigem midagi progressiivset. Vaimuinimeste hulgas oli see ikkagi koht, kuhu pürgida. Ma olen üles kasvanud luterlikus perekonnas ja mul ei ole kunagi olnud vajadust kirikut vahetada. Minu jaoks on luterlikus kirikus kõik olemas. Ma tunnen end selles maalähedases teoloogias nagu kala vees. 

Tollal Soomes ma kogesin hoopis seda, et minu põlvkonna inimesed nägid kirikus midagi halba. Sealsed perekonnad kubisevad õuduslugudest, kus kirik oli raskete raamidega moraalijutlustaja. Põhjamaa vagaduslik trau­ma meenutab natuke Selma Lagerlöfi „Jeruusalemma“. See põhjustab ka praeguse kirikust väljaastumise laine. Ja minul sellist traumat ei ole. Minu jaoks on vaimsus, usk ja religioon hoopis teise tähendusega. Ja ma ei jaga ka seda arvamust, mida olen Eestis täna kogenud, kus luterlust peetakse millekski vanaks, kampri järele lehkavaks asjaks. 

Eestlastel ja soomlastel on ikka nii erinev ajalugu. Meie iseloomus on midagi sarnast ja me jagame ka keele lugu – mõlemad on natuke nagu müüri taga olnud, aga siis ongi kõik. See, kuidas me elame, kuidas lapsi kasvatatakse, kuidas ühte või teist asja tehakse, on kardinaalselt erinev.  

Eesti luterlastest jääb mulle hetkel mulje, et identiteediprobleeme lahendatakse lapsi­kult. Kui seda täiskasvanulikult tehtaks, kasvaks sellest midagi head. Praegune kriis on hambutult lahendatud. Probleem tuleneb minu arvates sellest, et pilt endast on hägune ja selgusetu.  

Sa oled pesuehtne kosmopoliit. Kuidas oled säilitanud suhte Eestiga?

Ma olin väga noor, kui ära läksin. Kogu minu tee läbi Poola ja Soome ning Rootsi – Ingmar Bergmani perekonna – on minu mõttemaailma väga muutnud. Minu elukogemused olid hoopis teised kui minu klassikaaslastel Eestis, kus elati läbi Nõukogude Liidu ja sellega koos kogu vana süsteemi kokkuvarisemine ning kus alles 90ndate lõpus hakati end uuesti leidma ning eelkõige suurest vaesusest välja tulema. Minul olid siis teised võitlused. Kellelgi polnud lihtne!

18aastasena läksin Varssavi muusika­akadeemiasse. Aga suhtlemist eestlastega Poolas eriti polnud, seal olles ei saanud kaugekõnesidki ju alati võtta! Kesk-Euroopa mõju oli mulle muidugi kolossaalne. Hiljem, Soomes elades tegin 90ndatel raadiotööd küll paralleelselt nii Soomes kui Eestis, kuid aktiivset läbikäimist ei olnud. Eesti tuli minu ellu mühinal alles palju hiljem, siis, kui olin juba Berliinis. 

Poola ajast on niipalju kasu, et täna Poola uudiseid kuulates tean, MIKS need asjad on, nagu nad on. Tänaseks on mu poola keel küll soiku jäänud, aga tollal rääkisin seda ilma aktsendita! Nad ei saanudki aru, et ma polnud poolakas. Sama efekt on mul muide mitu korda elus kordunud, näiteks ka Lahtis olles – nii sain soomlust seestpoolt paremini tundma õppida. Hiljem ka tihti Inglismaal käies kogesin sama.  

Kas sul identiteedikonflikte pole tekkinud erinevates riikides elades? 

Ei. Absoluutselt mitte. See on mulle imekerge. Juba Käbi Laretei ütles, et ma liigun ühest ringkonnast ning ühest riigist teise sama lihtsalt, nagu vahetaks särki! Kuid kaugemal olles märkan valulikkusega seda, et Eestis tembeldatakse välismaal elavad eestlased mugavuspagulasteks. See on väga hull asi! Sest ei saa ju eitada neid inimesi, kes on diasporaas! Neid on ju väga palju, ja eestlaste ainuke pääsetee on ühtsus oma rahva hulgas. Me ei tule rahvusvaheliste konfliktidega toime, kui oleme nii sügavalt lõhestunud rahvas. Praegune põlvkond välismaal elavaid eestlasi ei ole enam väliseestlased, sest me oleme pooleldi ju Eestis! Kui mitte kohapeal, siis interneti teel ühenduses. Me oleme osa sellest ühiskonnast. Selle „uue“ väliseestluse identiteeti peaks oskama Eestis paremini hinnata. 

Mul on selline tunne, et Eestis teatakse sind pigem sinu kirjutiste kaudu, mitte niivõrd heliloojana. On see nii?

Kui mitte nii palju kontsertidel käia, siis võib olla nii küll. Ja ilmselt mängib rolli ka see, et minu oopereid ja suuremaid orkestriteoseid ei ole üldse Eestis mängitud. Väiksemaid asju on ikka esitatud küll. 

Kuidas käib ooperi kirjutamine? Kas sa alustad sissejuhatusest ja lõpetad fermaadiga? 

Ettevalmistus on tegelikult suurem osa tööst. Teatri juhtkonnaga pannakse paika suur plaan ning tingimused, mis mõlemale poolele sobivad; olenevalt teatrist on see faas kas lihtsam või kaootilisem. Kirjutamiseks läheb mul umbes aasta, kuigi see on üsna tempokas. Ma kirjutan ju ka libreto ise. 

Varem kirjutasin liht­samatest stsee­­ni­dest keeruli­sema­teni, nüüd on aga küll nii, et hakkan algusest peale ja kirjutan lõpuni. Pa­nen suure plaani paika ja siis hakkan välja arendama.

Komponeerimisel on kõige tähtsam vaimse pinge talumise võime. Teos on elav olend, kes esitab nõudmisi. Teda peab lõpuni oma haardes hoidma, et ta nagu hullunud hobune ise oma teed ei läheks. Ooper, nagu ka iga teine suurteos, koosneb võrranditest. Olen nagu matemaatik – kui kuskil mingi muudatuse teed, tuleb kohe ka mingis teises kohas muudatus teha. Kõik on omavahel seotud. Inspiratsioon tuleb ja läheb, ning kui ooperi kirjutamiseks on planeeritud üks aasta, siis ei saa muidugi alati vaimu oodata. Tuleb tehniliselt tegutseda, seda kogemust juba on. Aga vahel näen muusikat, ei, isegi terveid stseene unes! Ning siis ma ärkan ja see tuleb kohe üles kirjutada. Ja siis töötan ükskõik mis kellaajal. Kõike tuleb ette. 

Kuulates sinu teoseid võib öelda, et nende helikeel läheb üha tihedamaks. Kuidas sa ise oma muusikat kirjeldad?

Ma olen kodus väga erinevates stiilides, ka minu muusika on kosmopoliitne. Kuid jah, koosseisud on läinud üha suuremaks, eriti ooperites muidugi, ning jah, kindlasti on toimunud tihenemine. 

2019 oli täielik Beethoveni aasta! Ma kirjutasin ühe ooperi, ühe kantaadi, ühe tšello­kontserdi, ühe tšellosonaadi, mingeid väiksemaid asju, lisaks artikleid … massiivse töö aasta. 

Kui loominguline oli sul koroonaaeg?

Oi, väga töine! Koroona tõttu sain kodunt tööd teha. Rahulikum oli, sest jäi ära see pidev kohvrite pakkimine. Pigem oli mure inimeste pärast, sest paljudel kunstiinimestel tekkisid ju eksistentsiaalsed probleemid.  

Sa kirjutad järgmiseks aastaks Würzburgi Mozarti festivali avaloo. Kuidas tulevad sellised põnevad pakkumised? 

Tavaliselt üks teos tekitab teise. Suhtlemine inimestega on oluline, artiklite kirjutamine samuti. Aga mingit võlumudelit ei ole. 

Mis puudutab minu ajakirjanduslikku tegevust, siis see ühelt poolt meeldib väga, aga ma tahan ka lihtsalt oma elukogemusi jagada. Frankfurter Allgemeine on leht, mis on väga suure lugejaskonnaga. Seal kirjutades saab aidata pilku klaarida. Ma leian, et suurte ühiskondlike valedega ei saa midagi head korda saata. Inimesele peab jääma võimalus asju kainelt vaadelda. Kui ma kirjutan midagi kriitilist, siis ei tähenda see seda, et ma inimesi ei armasta. Aga ma ei saa lihtsalt mingeid brošüüritekste kirjutada, need ei too kellelegi kasu. 

Sinu kirjutised on üsna pessimistlikud … 

Optimismi ongi raske leida. Läänemaailmas on tekkinud hävitamise ja lõhkumise tendents. Poliitika on muutunud ebaprofessionaalseks ja toimub mingi uste paugutamine. Väga murettekitav on haridustaseme langus ning ajaloo mõistmise kadumine. 

Aga on asju, mis on hästi. Seda, et eesti keel ohus oleks, ma ei leia. Kui Eestis ringi käia, siis märkad, kui palju noori inimesi on igal pool tegusad, nad on erinevalt Lääne-Euroopas levivatest trendidest elust huvitatud. Peab oskama hinnata neid asju, mis on hästi! Rahval peab kogu aeg peegel silme ees olema. 

Haridus on kõige alus! Seda peavad kõik, aga eelkõige poliitikud teadvustama. Ning seda ei tohi mingil juhul rahaga võrrelda! Stiilis „muusikakoolidel ei ole mõtet, sest nad ei too raha sisse“. Ühiskonnad, kes ainult rahale mõtlevad, on kalgid. Selle tulemus on ühiskonna disfunktsionaalsus, üksindus, narkootikumid jne. Kapitalism ei too automaatselt elukvaliteedi tõusu. 

Ma olin šokis, kui kuulsin, et muusika­keskkoolist akadeemiasse minejate protsent on väga-väga väike. Klassid on ka üldse kokku kuivanud, pole enam paralleele. Mida see toob 30 aasta pärast? Et meil pole ei orkestreid ega publikut! Meil on eestlastena Euroopas ainult kultuurrahvana võimalik oma kohta hoida. Kui me ise lõhume ära selle ainsa vara, mis meid seni kandnud on, siis see on fataalne. Vitsad peksavad meid alles hiljem. 

Klassikalise muusika kuulajate arv kasvab, kuid väheneb muusikalise eliidi osakaal. Klassikaline muusika ise on muutumas rahvakunstiks. Varjatult oleme lasknud oma kultuurilisel teadvusel surra. Rahva kohta, kes end ise muusikarahvaks nimetab, on meid rahvusvahelisel laval liiga vähe. 

See areng sai alguse 90ndatel, kui paljud, eriti kultuuriinimesed, ei osanud oma eludega midagi peale hakata. Nii mõnigi lõpetaski selle …

Eestis levib nagu mingi rahvuslik amneesia, vahel ei nähta inimeste tegelikke probleeme. Eestis on palju enesetappe, aga poliitikud seda ei usu. See on inimlik, et valusad asjad unustatakse ära. No õnneks! Aga selle unustuse vilju hakkame hiljem nägema! Ma soovin, et eestlased saaksid nii tugevaks, et saaksid kahe jalaga Euroopas seista ja oma asja ajada. 

Eestlastel on see probleem, et nad annavad alla ja kannatavad. Lätlased on meist igatahes eespool, vähemalt selles osas, mis häid muusikafestivale puudutab, näiteks Jūrmala. Ja eestlased kiidavad … Aga meie oma suured festivalid, näiteks traditsiooniline Pärnu suvemuusika festival – see kiratseb. Lätlased tegid veel ühe asja hästi: pärast nõukogude aja lõppu ei pühkinud nad Moskvas õppinud intelligentsi minema.

Viimane küsimus: mis sulle elus tähtis on?

Tänulikkuse säilitamine. Sellel on otsene seos inimlikkuse säilitamisega. Sõbrad on tähtsad! (Paus – K. N-M.). Ja uudishimu! See ei tohi raugeda! 

Jüri Reinverega vestles 

Kristel Neitsov-Mauer

Jüri Reinvere

Sündinud 2.12.1971 Tallinnas

1979–1990 Tallinna muusikakeskkool

1990–1992 F. Chopini nim Varssavi muusika­akadeemia

1994–2004 Helsingi ülikool ning Sibeliuse akadeemia 

2003–2017 Berliini periood, alates 2013 kaastööd FAZile 

Alates 2017. aastast elab Frankfurdis 

Tähtsamad teosed: Reekviem (2009),     ooperid „Peer Gynt“ (2014), „Puhastustuli“(2012) ning „Minona“ (2020) 

Pildigalerii: