* * *

Nõu küsida võid küll sõbra käest,

Kes aidata tahab sind omast väest,

Kuid hinge rõhuva koormaga

Pead ainult Jeesust otsima!

Voldemar Paimla

 

Tuuled

Uljeid kuulen sügistuule – teravaid, pikki. Lõikavalt vingub heli – läbides metsi, maid ning tungides isegi läbi seina tubasesse hubasusse. Mõtiskledes nõjatan pea käele ja kuulatan… Naksuvad seinapalgid, sahisevad õled katuseräästas ja rappuvad kaseoksad mühisedes kambri akna all… Iga hääl on tuttav, iga puhang tungib nagu südameni ja kisub kaasa laokil mõtteid; välja – kuulatama rajutuule uljet ja vaatlema painduvaid mände tähisvalges öös raiesmikul…

Midagi nagu närib. Südamesse tungib värin ja värvib pisaratejõgi niiskudes laupa… Pulbitseb südames varjatud säde, mis sügistuule öölauluga ärkab ning tungib ajju – raputama tööst väsinud vaimu…

Ma tunnen sügise motiive: ta hellust ja viha, tajun looduse võimsamat laulu ja mõtlen kaunimale selles…

Ent kas tunnen ka elutormi viisi? Kas leian toda väikest värisevat puhangut, mis tasa laineid liigutades asub südamesse? Kas mõistan neid nõtkeid põlvi ja kuumi pisaraid, mis ahastuse sunnil on rahutuste allikaiks? Kahjuks tihti mitte!

Tihti ei tunne me seda elutormi algpuhangut, mida kergesti laseme südamesse – hävitama nooruse värskust, Jumala lillist põllumaad. Ja kui tollest väikesest puhangust tõuseb kord torm, mis sunnib murduma – nõtkuma ja paludes appi hüüdma.

Me ei mõista tihti neid, keda elutorm on vintsutanud, riisudes kõik ilusa ja kauni hingest, jättes inimsüdame purustatud risudele… Meiegi jätame teda sinna ja läheme mööda, näidates vahest näpugagi, kuna peaksime abi pakkudes lähenema. Peaksime kummardama Kolgata kaljumäel, aegloo õnneallikal, sügavas tänutundes selle eest, et Lunastaja on hoidnud meist noid tuuli, mis mõnd õnnetut kaasrändurit on tabanud. Lunastaja abil oleme meie võitjana välja tulnud noist lahinguist.

Kui seda tehes mõtleme neile langenuile, küllap siis hinges paisub Samaaria mehe mõju – olla abipakkuv ja kaasatundja oma sõprade õnnetustele. Kui tõsiselt alandame lapselikult me kalli Ärapäästja ees, siis tunneme vajalikkust tunda neid väikesi eksimusi – tormi-iile, mis võivad saada lõhkuvaiks marudeks. Me tunneme vajalikkust kinnitada ja tugevdada endi koja alust, et ükski asi ei suudaks seda asemelt nihutada. Õpime tundma neid ilma petlikke salatuuli, mis esiteks kaunilt puhudes võivad südames asununa saada kogu me ihu ja hinge hävituseks.

Palju armsaid kaasrändureid on läinud seda teed, kõik, mis oli kord kaunis nende hinges, on kadunud – armutud riismed veel sellest ja rahutu hing kaugele läinud igaviku teelt. Nende silmad ei vaata enam «mägede poole», kust abi tuleb; kõrv ei kuule enam tõsiseid helisid igaviku teelt ja suu ei või laulda: Jeesu risti juurde ma tahan ikka jääda…

Sõbrad, kaasrändurid! Meie kohus on hoida palvekäsi nende pärast ja mitte väsida, sest armastaval Jeesusel on iga ta lunastatud hing kallis. Ei ta taha unustada ühtki elutormist eksitatud kadunud tallekest.

Jumala Poja veri ja inimese hinge õnnistus on rohkem väärt kui meie arvamused, tema arm tuhat korda suurem kui kõik eksimused. Kolgatalt säravad õnnistuse tuled maailma tühjuse ududesse eksinuile; sealt sirutavad kaks läbipistetud avali kätt ja õnnistusi rääkivad huuled sosistavad: «Seda on löönud mulle need, kes mind enne armastasid, – kuid laps, minu armastus on suurem – veel on andestust ja armu. Võta seda, kuni võid jälle ja igavesti laulda: «Jeesu risti juurde ma tahan ikka jääda…»

Voldemar Paimla (Peelbaum)

 

Tundmatu rändur

Kaks aastat on möödunud sellest, kui astus meie laulukoori üks tundmatu rändur. Arglikult avaldades soovi, küsides, kas võiksin teie laulukoori teenistusse astuda. Olen elukutselt viiuldaja ning armastan kuuldavale tuua helinaid igaviku teelt. Mul  on küll palju viise pähe õpitud ja oman ka palju noote, kuid need pole vist kohased teile, – selleparast palun usaldada mind. Ma armastan mängida ja tahaksin kuuldavale tuua ainult neid viise, mida ma teilt, lauljaskond, võiks omada, – teie oma kokkusäätud helitöid. Muidu võiksite mind petiseks pidada, kui mängiksin oma viise, sest teie kahtleksite nende algupärasuse ja selle juures, kas ma õieti neid mängin.

Imestunult vaadati tollele küsijale rändurile. Mõnigi arvas, et niisugusest külalisest suurt asja pole. Mis kasu võib tuua mängimine tollelt viiuldajalt meie kokkusäätud helitöist. Mõistame ju neid isegi mängida…

Need mõtted kostavad ka viiuldaja kõrvu. Kuid siiski seisab ta, vaadates paluval pilgul lauljaskonnale, oodates, kas keegi tahaks tulla selle soovile vastu… 

(Järgneb.)

Väljavõtteid Harju-Jaani vennastekoguduse noorte keelpillikoori almanahhist «Helinaid igaviku teelt», 1934.