Helmut Mõtsnik arvestab Jumala faktoriga

Žiguli meie liikluspildis on harv nähtus, nagu ka see, et rooli taga istub 86aastane mees. Aga just seda kogemust pakkus Viljandis elav Helmut Mõtsnik, kes ajal, mil ta oleks võinud pensionile jääda, otsustas järgneda Jumala kutsele.

Kui Õpetussõnades öeldakse, et tarkus hüüab tänavail, siis Teie jagate tarkuseteri arvuti vahendusel sotsiaalvõrgustikus.
Olen alati mõttekilde korjanud, mitu märkmikku on neid täis, mõni on peas ka. Tavaliselt olen valinud kristlikke mõtteid või pühakirjasalme. Kui mul on vaja midagi arvutis teha, siis vaatan juba enne kirikukalendrist päevakohase teema järele.
Olen ikka soovinud, et eesti rahvas oleks kristlik. Paljudel ristitutel-leeritatutel ei näi olevat koguduse suhtes kohustusi, võib-olla saaks selles suhtes midagi ära teha. Olen saatnud sugulastele, tuttavatele, endistele töökaaslastele oma jutlusi, kõnesid ja muid vaimulikke tekste. Enamik neist on mulle vastu saatnud tänukirju. On loomulik, et iga koguduseliige tellib ja loeb kirikulehte, et olla kursis kirikueluga meil ja mujal.
Inimene, kes aasta ringi lehte on lugenud ja loetu üle järele mõelnud või jumalateenistustel jutlusi kuulanud, on saanud väikse usualase hariduse. Neil, kes sellest ei hooli, tekib maailmast vale arusaamine, mis häirib ühiskonna igapäevast elu.

Missugune peaks kirikuõpetaja olema?
Esmalt usklik inimene, akadeemilise haridusega, moraalitundlik nagu Õnnistegija on Uues Testamendis õpetanud. Jeesuse kõned on nagu elujuhend, õpperaamat. Kui õpetaja nendest lähtub, on kannatlik, leiab inimeste jaoks aega ja täidab kutsenõudeid, ei teki väärarusaamu. Õpetaja peaks mõistma kõiki inimesi, sest veel enam tuleb töötada mittekristlastega, keda usu juurde tuua.
Avaliku kõne võime peab olema sünnipäraselt hea, seda eriti ei õpi, kui eeldusi ei ole.

Kui kogudus jääb ilma oma õpetajata, hakkab usuelu sageli vähikäiku tegema. Kuidas seda vältida?
Raske on juhist anda, aga palju oleneb õpetaja isiksusest, kes kogudust teenis. Mulle armas Karksi kogudus, kus mind on leeritatud ja laulatatud, on järje peal vaatamata sellele, et seal mõnda aastat ei ole püsivalt õpetajat olnud. Juhatus ja nõukogu on suutnud hea seista, et kõik näitajad on stabiilsed. Palju oleneb juhatusest, juhatuseliikmete armastusest kiriku vastu ja suutlikkusest korraldada igapäevatööd. Kui olukord kestab aastakümneid, siis muidugi ei suudeta kogudust hoida. Eile (s.o 13. novembril – toim.) praostkonna vaimulike koosolekul ütles hooldajaõpetaja Allan Praats, et on juhatusega väga rahul.

Meie kirik on ilmutanud mõningate ilmingute suhtes konservatiivsust. Oletan, et olete sama meelt.
Juba minu isa oli kasvanud vennastekoguduse vaimus ja mina omandasin lapsepõlves usuelulised kõlbelised alused. Rootsi kiriku pastor professor Eva Hamberg lahkus hiljuti ametist kiriku liberaalsuse tõttu. Me ei tohiks minna liberaalsele teele, vaid peaks hoidma sama põhimõttelist joont kui seni.
Olen selles mõttes peapiiskop Andres Põderiga väga rahul. Ta meeldib mulle juba ajast, mil ta oli ametis Suure-Jaanis. Kui ta hoiab kirikujuhina kindlat suunda pühakirja alusel, peaks seda altpoolt toetama ja heaks kiitma.

Aasta pärast valib kirikukogu uue peapiiskopi. Keda Teie juhi ametis näeksite?
Ma pole mõelnud, missuguste nimedega võiks esile tulla. Mis vanusesse puutub, siis võiks ta olla 40–50ndates aastates ehk nooremast põlvkonnast, sest siis on tervis ja pingetaluvus parem. Peapiiskop peab sageli kuhugi sõitma jutlustama või muud talitust tegema. See on füüsiliselt raske, pealegi on kiriku moraalne vastutus suur – kirikujuhi amet on suur väljakutse.

Kuidas õnnestuks kirikul ebatervet tähelepanu vältida?
Pühakiri pakub elule tuge. Koguduseõpetajana ei olnud mõtet kellegagi asja teravaks ajada, hoidsin suhted kohaliku omavalitsusega head. Suure-Jaanis ja Kõpus, kus kogudust teenisin, ei olnud ühtegi skandaali. Kui koguduse tasandil on asjad korras, on ka üldkiriklikult.
Kui mul mingi probleem on, püüan pühakirjast vastuse leida. Vanas Testamendis, eriti Õpetussõnades, on häid nõuandeid, kuidas lahendada vastuolusid inimeste või organisatsioonide vahel. Enne kui emotsioonid suureks lähevad, tuleks võtta pühakiri ja leida sealt lahendus palve kaasabil.

Tundub, et Jumala kutse on Teie jaoks püha.
Kui kedagi on kutsutud ja seatud, ei saa kutsele selga pöörata. Kui oled väsinud, tuleb võtta aega puhkuseks. Sain kutse koolipõlves ja olen kogu elu olnud teel selle ameti poole ning õnnelik, et vaimulikuks sain. See on olnud minu elus suur õnnestumine, kevadel saab täis 24 aastat vaimulikuna teenimist.
Isa rääkis sageli eluprobleemidest Jeesuse tähendamissõnade alusel. Imelik on, kui inimene ei tea midagi näiteks halastajast samaarlasest, kahest majaehitajast, külvajast jt. Sellepärast peab usuõpetus olema igas põhikoolis programmiline õppeaine. Kuidas inimene saab oma suhteid ühiskonnas korraldada, kui elementaarset usuõpetuse elujuhist ei tunta, puudub vastutustunne enda ja teiste ees. Inimesed ei arvesta Jumala faktoriga, ei võta oma tegevuses Jumalat ja tema tahet arvesse. Sellest sünnib palju pahandust, nagu oli hiljutine liiklusõnnetus Haapsalu lähedal.
Nüüd saab arvutiga head sõnumit levitada. Tundmine läheb suureks, ütles minu isa. Tehniline tase võimaldab silmapilgu jooksul kauge maa taha signaali anda. Võin öelda, et olen mõnikord tööpäevast väsinud, aga õnnelik. Kui emerituuri läksin, tuli mul praostkonna kogudustes pidada kuni 70 jumalateenistust aastas. Tänavu on olnud seni 47 teenistust ja keskpäevapalvust. See on mulle jõukohane Issanda abiga, nagu tavatsen öelda.

Elu veeretas Teie teele kive, kui õppisite õigusteadust. 60. eluaastates läksite teoloogiat õppima. Kas olete oma saatusega rahul?
Olen mõelnud, et pidin olema ülikoolist ideoloogilistel põhjustel 1951. aastal IV kursusel eksmatrikuleeritud, sest muidu poleks ma võib-olla hakanud teoloogiat õppima. Olen tänulik, et elu on nii läinud. Oleksin ma õigusteaduse alal karjääri teinud, siis ma ehk poleks õppinud usuteaduse instituudis. Selline käik võis olla ülevalt antud.

Mõne päeva pärast on 1. advent. Mida on jõulud Teile toonud ja mida veel toovad?
Nõukogude ajal kuulasin pühapäeviti jumalateenistuse ülekandeid, nii ka jõulude ajal Soome Raadio vahendusel. Kuulsin ka nobelisti Frans Eemil Sillanpää jõulujuttu. Praegu me koju enam suurt kuuske ei too, piisab kuuseoksastki, püüame laste ja lapselastega kokku saada. Parima kingituse oleme juba kätte saanud: 4. novembril sündis viies lapselapselaps, kes sai nimeks Sebastian. Seda nime kandis roomaaegne pühak, kes surmati noolega, kui ta oma usust lahti ei öelnud. Sellist kindlameelsust soovin kõigile.
Rita Puidet

Helmut Mõtsnik
Sündinud 10. juulil 1927.
Ordineeritud 6. juunil 1990.
Lõpetanud ülikooli õigusteaduskonna 1958. a.
Töötanud õpetaja ja koolidirektorina 1954–1990.
Teeninud Suure-Jaani ja Kõpu kogudust 1990–1997.
Antud 2010. aastal Teeneteristi III järgu orden.