Helsingis eesti keeles

Eestikeelne kogudusetöö Helsingis püüab kaasata senisest rohkem rahvuskaaslasi emakeelsesse tegevusse, kinnitab kantor Dagmar Õunap.

Kui oluliselt on eestikeelne kogudusetöö muutunud sinu koordineerimise ajal?

Dagmar Õunap: 2016. aastal läksin ametlikult koguduse õpetajale abiliseks ning sain ülesandeks koordineerida meie kogudusetööd, aga tegelikult olen koguduses tegev aastast 2006. Pikema aja vältel on mul tekkinud ettekujutus, milline eestikeelne kogudusetöö olla võiks. Muusikuna saan panustada kultuuri arengusse. Kui Alppila kogudus liideti Kallio kogudusega, siis liikusime ka meie selle osaks. Aastate jooksul oleme kogenud mitmeid juhtkonnavahetusi ja struktuurimuutusi, aga olemus on sama – pakume võimalust osa saada emakeelsest koguduseelust ja püüame tuua kiriku inimeste igapäevaellu.  

Kui heaks pead varianti, et vaimulik käib Eestist ega ela Helsingis?

Alguses tekitas see hämmingut. Negatiivset tagasisidet ei ole mina oma töö osas aga kuulnud. Oluline on, et oleks olemas kontaktisik kohapeal, kes koordineerib kogu tööd ja kellega saab vajadusel ühendust. Ma ei tea, kui palju käidi varem hingehoiuteemadega õpetaja juures, aga praegu jõuavad minu juurde inimesed oma murega. Vaimulikuks eluks on meil alati Eestist kirikuõpetaja kohal või palun neid eestikeelseid vaimulikke, kes töötavad Soome kogudustes. Kogudus väga ootab Eestist vaimulikke. Erinevad õpetajad toovad kaasa oma vaatevinklid, annavad head vaheldust ning mõjuvad värskendavalt. 

Soomega on seotud paljud eestlased. Ühed käivad üle lahe tööl, teised elavad hõimumaal. Kuivõrd jõuab kirikusse mõlema rühma esindajaid? 

Soomes elab umbes 70 000 eestlast, 50 000 neist alaliselt. Kuigi meie nimetus on Helsingi eestikeelne kogudusetöö, osaleb meil inimesi ka väljaspool pealinna. On põhituumik ja uued liitujad. Pereringi näiteks jõuab pidevalt uusi tulijaid, pisikeste lastega peredega on tihti kaasas Soome külla tulnud vanavanemad. Viimati teenistusel oli uus lastega pere ja inimesi, kes olid alles Soome kolinud. Tihti on kirikus ka ehituse peal ajutiselt töötavaid eestlasi, kes räägivad, et jäädes nädalavahetuseks Soome, otsustavad nad töövabal pühapäeval kirikusse tulla. On seega mõlemaid – nii kohalikke kui kahe riigi vahel „pendeldajaid“.

Kuidas info liigub?

Meil on oma kodulehekülg, kuhu lisan tegevuse kohta infot nii palju, kui jõuan. Põhiliselt liigub info sotsiaalmeedia kaudu, meil on oma lehekülg Facebookis. Kui on midagi vaja teatada, jagan seda erinevates eestlaste rühmades. Kõige tõhusam tundub aga olevat suust suhu info vahetamine, meil on lai võrgustik. 

Eestist vaadatuna tehakse Helsingis diasporaatööd. Kui heas tasakaalus on suhted Eesti ja Soome kirikuga?

Meil on väga head suhted nii Eesti kui ka Soome kirikuga. Materiaalselt toetab meid oluliselt Soome kirik, meie eelarve on seotud koguduste ühendusega. Meie n-ö kodupesa, Kallio ülemõpetaja Riikka Reina suhtub meisse soojalt ja me teeme palju koostööd. 

Oluline on suhe EELKga, mille osaks me oleme ja kellele esitame aruanded. See, et piiskop Tiit Salumäe käib tihti kohal ja tunneb isiklikku huvi, on väga oluline. Samuti õp Kaido Soom, kes peab leerikooli. Eelmise internetipõhise leerikooli viis tema läbi ja nüüd käib ta kohapeal tunde andmas. Mihkel Kukk on Raplast käinud ja uue tulijana Thomas-Andreas Põder, kellega on samuti väga tore koostööd teha. Kui on matus ja Eestist ei saa nii kiiresti tulla, siis on Soomes elav vikaarvaimulik Üllar Nõlv heaks abiks. Tema annab vahel ka piiblitunde. 

Kuivõrd on kõneks, kas võiksite areneda iseseisvaks koguduseks? 

Teema on ahvatlev ning olnud korduvalt jutuks. Iseseisva koguduse loomise protsess on aga pikk ja bürokraatlik, lähiajal ilmselt see päevakorda ei tule. 

Hiljuti külastas piiskop Salumäe Helsingit ning toimus oluline nõupidamine. 

Suhete innustamise mõttes oli see väga oluline. 21. märtsil Alppila kirikus toimunud nõupidamisest eesti kogudusetöö korraldamise teemal võttis osa Helsingi piiskop Teemu Laajasalo, Helsingi koguduste ühenduse kogudusetöö juhataja Stefan Forsén, Kallio koguduse ülemõpetaja Riikka Reina, Eestist piiskop Tiit Salumäe ja mina.

Andes ülevaate meie tööst rõhutasin, et ka koroonatingimustes ei jäänud me hetkekski pausile. Põhiteemaks oli Soome ja Eesti kiriku jätkuv koostöö ning konkreetsemalt Helsingi eestikeelse kogudusetöö tulevik. Räägiti ka rahast. Meie eelarve tuleb Helsingi koguduste ühenduselt, aga kuna osaleb ka väljastpoolt Helsingit tulijaid, tõstatus küsimus, kas saaks rahastajate ringi laiendada. Rääkisime ka iseseisvumise võimalusest kohapeal tegutseva Saksa ja Rootsi kiriku näitel, aga hindasime seda hetkel liiga vaevaliseks protsessiks. Veel oli juttu sellest, et Alppila kirik, kus me tegutseme, on mahakantavate hoonete nimekirjas. Meile kinnitati, tänavale meid ei jäeta ja kindlasti leitakse vajadusel teised ruumid. Oli sõbralik vabas vormis kohtumine, otsuseid vastu ei võetud.

Milliseid arenguid ootate?

Eelkõige seda, et vaimulik teenimine jätkuks. Samuti et kultuurielu areneks. Teeme head koostööd eesti seltsidega ja Eesti saatkonnaga. Tunneme, et meid on kogudusena hästi kaasatud. Arenguruumi aga on, püüame tuua kogudusetöö veel rohkem inimeste keskele. Et inimesed tuleks kiriku juurde, murdes eelarvamusi, mis kahjuks on kohati ikka veel tuntav. 

Kuivõrd hõivab Ukrainas toimuv sõda Helsingi inimeste tähelepanu? 

Toimuv on kõigile šokk. Mõned võtavad traagilisemalt, teised püüavad distantseerida. Üldühiskondlikult on fookuses NATOga liitumise võimaluse teema.

Hiljuti, 13. märtsil toimus Alppila kirikus uskkondadeülene rahupalvus. Kui suurt kõlapinda see sündmus avalikkuses pälvis?

Yle televisioonil oli soov selline rahupalvus korraldada ning otsustati see pidada Kallio koguduse Alppila kirikus. Teleteenistuse korraldamiseks oli aega kümme päeva. Oli päris suur koormus ja intensiivne töö. Tulemus sai ilus.

Rahupalvus Ukraina heaks on pälvinud tähelepanu. Järelvaatamise võimalust on tänaseks kasutatud 210 000 korda, rohkem kui tavateenistuste puhul. 90% tagasisidet oli positiivne. Tuli aga ka kriitilisi küsimusi, näiteks et miks muslimid on meie kirikus palvetamas. Peale jäi siiski rahulolu teadmisest, et me suudame ühise katuse all palvetada. 

Liina Raudvassar