Hilja Turvas: jõuluvalgust kannan hinges terve aasta

Kirikuvanema tütar, põline koorilaulja, koguduse liige ja aastakümneid Eesti Kiriku iganädalane lugeja Hilja Turvas (71) tähistab Räpinas jõule 49. korda. Ta kolis armsaks saanud aedlinna 1970. aastal ja sellest paigast sai kodu.

Hilja Turvas on justkui elav ajalugu. Ta kannab endas erinevaid lugusid, nii isiklikke kui ka kirikut puudutavaid, ja südant täidab tänu, kui on võimalus sellest rikkusest osa saada. Hilja on Eesti Kiriku lugeja olnud alates lehe taasilmumisest.
„Loen paberlehe algusest lõpuni läbi. Leht on aastatega ilusamaks, kaasaegsemaks läinud. Süda rõõmustas, kui vennapoeg Taavi Turvasest kirjutati. Ta on seotud Mustamäe kiriku projektiga. Küllap vanavanemate palved on teda sinna tööle kandnud. Ka jutlused meeldivad ja viimati portreelugu Elo Süllast. Võrumaalt pärit nii andekas ja ilus inimene! No on, mida lugeda,“ saan vastuse küsimusele, milline lugeja tema on.

Side perekond Sillaga
Naerukurrud silmanurgas, lööb sissejuhatuseks Räpina paisjärve lähedal koguduse hooldekodu vastas elav Hilja energiliselt käega: „No mis minust kirjutada?“ ja vastust ootamata hakkab otsekohe jutustama: „Kas pole see Jumala ime, et mina siia majja sain?“
Istume Räpina kunagise armastatud kirikuõpetaja Johannes Silla maja toas, kus enne 1974. aastat, mil õp Sild (Räpina õpetaja 1937–1974) suri, oli koguduse kantselei.
„Mind kutsus lesk, kes tütre juurde Pärnu kolis, maja hoidma. Õp Sillal oli siin tammepuust laud, suurem praegusest. Siit läbikäiku polnud, ukse ees seisis kapp. Harmoonium, mis on Linda Silla isa pill, toodi kiriku käärkambrist pärast õpetaja surma. Öeldi, et kuulub maja juurde. Üks riiul ka nende oma,“ jagab Hilja seda, mis minevikust siiani püsinud, ja istub hetkeks harmooniumi taha, et tuletada meelde „Püha öö“ viisi, mis aastate eest sai 1976. aastal majja kolides selgeks õpitud.
„Tunnen, et ei ole siin üksinda. See on õnnistatud maja. Kui palju siin on talitusi tehtud: ristitud ja laulatatud; kui palju lauldud, pilli mängitud, ametivendadega verandal juteldud. Silla proua käis oma lastega ikka suviti ja kutsus mind kasutütreks,“ kuulan lugu, kuidas Hilja sai lähedaseks perekond Sillaga ja lõpuks ka maja endale päriseks ostis.

Kirikuvanema tütar
„Mõned räägivad, et vanaema viis usu juurde. Mulle on ema­ihus kood sisse pandud,“ ütleb Hilja veendunult. Tihti kuulen tema jutus tänusõnu Jumalale, kes kandnud ja hoidnud: „Kõik on hästi, Taevaisa kannab igal sammul. Ikka pöördun tema poole, kui tööd teen või kui kodust välja lähen. Tema ligiolu olen tundnud maast madalast.“
Hilja kodukirikuks sai lapsepõlves Petseri, ehkki ta oli ja on Vastseliina koguduse liige nõnda nagu ka tema isa Jaan. Jaan oli ka Vastseliinas 42 aastat kirikuvanem, ent kodutalule lähemal, kümne kilomeetri kaugusel asus Petseri kirik, kuhu soojal ajal käidi jala, talvel hobusega, rahvast oli siis kirikus palju.
Hilja isa aitas ka Petseri koguduses. Kui Peep Audova oli õpetajaks, saatis Jaan surnuid kodust välja, et õpetaja saaks edasi surnuaial matta. „Setu rahvas kutsus teda ka surnute valvamisele, mina olin ikka sabas. Oli seal eestvõtja, laulis luterlikke laule, võttis hüvastijätjaid vastu. Setu rahvas ütles, et oi kui illos, tahame ka luteri usku tulla. Isa vastas, et kulla inimesed, ärge kaubelge usuga, tulete, ehk pettute ja siis on tühjad pihud. Isa manitses oma usu juurde jääma.“
Kui pere kirikusse ei saanud, hõigati neljalapseline pere kokku ja Jaan võttis jutluseraamatu, lugedes päevakohase jutluse. Lõppu lauldi koraal.

Laulmine kahes kooris
„Nüüd on läinud põlvkonnad järjest lahjemaks kristlikus mõttes,“ mõtiskleb Hilja ja pilku üle tee järvele heites meenutab: „Olin 15aastane kui ema-isa tulid kord kirikust ja kiitsid kirikukoori. Ütlesin, et tahan ka kirikukooris laulda. Teine uitmõte, mis peast läbi käis, oli, et ei abiellu kunagi. Ja nii see läks. Mingit õnnetut armastust pole olnud, aga uitmõtted läksid täide. Kahetsustunnet üksi jäämise pärast pole. Eks kõik ootasid, et abielluksin. Pandi süüks, et kirikuga liiga palju tegelen, et see mõjunud. (Naerdes:) Minnakse nunnaks, ent mina olen vabakäigununn.“
Kooris laulmise soov täitus üsna pea Räpinas, mil Hilja liitus õp Silla ajal kirikukooriga, kus laulis 42 aastat. Tekkis ka probleeme töö juures, kus kaevati ülemustele Tartus, et noor inimene kirikus.
Hilja žestid lähevad jõulisemaks ja ta lausub kindlalt: „Mõtlesin, et tehku, mis tahavad, mina omast ei tagane! Tulin sellest läbi. Mind on nagu kätel kantud.“ Lisaks kirikukoorile laulis ta ka naiskooris Koidula 49 aastat. Koorid ja pühapäevased jumalateenistused andsid kuuluvustunde.

Valitud vallalisus
Vallalisuse teemat puudutades ütleb Hilja, et eks neid kavalere ole olnud, ent tema arusaam pole muutunud. 1991. aastal tutvustas sõbranna Maret talle Mattit, kes isegi leeri läks sooviga abieluni jõuda.
„Ütlesin, et olen abieluks liiga tugev natuur. Olen aus, ent ka väga otsekohene ja nõudlik. Ent suhtlema oleme jäänud ja toetanud teineteist. Nüüd on tal hõbeleer seljataga, minust siis nii palju kasu. Öeldakse, et mehe ja naise vahel pole sõprust, aga meie oleme sõbrad. Tõesti,“ räägib Hilja avatult. Lisaks tekkisid Hiljal koguduse hooldekodus töötades soojad suhted sakslastest vabatahtlike Jonathani ja Margretiga, kes mõlemad on kirikuõpetajate lapsed.
Jonathan on nüüd ka ise (seitsmendat põlve) kirikuõpetaja, kuuludes Eestiga seotud Hahnide suguvõssa. Kirjavahetus mõlema Jumala poolt saadetud lapsega on siiani pidev ja eestikeelne. „Jonathani isa nimetab mind tema eesti emaks. Ootan praegu teadet Jonathani lapse sünnist,“ ütleb Hilja, hääles sügav soojus, ja näitab Saksamaalt saabunud kirju, kaarte ja fotosid. „Toredad noored! Ütle veel, et olen üksi,“ lisab Hilja särtsaka lustiga.

Jõulud üksinda?
Jõulude ootusaeg möödub minu võõrustajal advendiküünlaid süüdates, kirikus käies ja Pereraadiot kuulates. Majakaunistustest ta ei hooli. „Kunagi tõin ka kuuse, nüüd saan Matti metsast käbidega oksi. Süütan küünlad, kõik käib lihtsalt. Räpinas on mul juba 49. jõulud ja siin majas 43. korda. See on Jumala hool ja arm, et ma siia majja üldse sain,“ ei väsi Hilja kordamast, lisades, et vaatamata vallalisusele pole ta ükski aasta jõulude ajal üksi olnud:
„Nüüd oleme Mattiga koos. Käime kirikus ja istume nn süldilaua taga, kuhu kõik ise valmistan. Kingitusi me enam ei tee, koosolemine ongi kingitus. Mul on vanu laululehti kogutud ja laulan ka kodus jõuluõhtul. Ütlen ikka, et, Matti, laula sina ka, aga ta kuulab. Kui Mattit ei olnud, siis sõitis Silla proua õde Taevaskojast minu juurde. Vennatütar käib ka iga aasta oma perega külas.“
Lõpetuseks ütleb Hilja, et kannab jõuluvalgust terve aasta oma hinges: „See pole ju vaid üks nädal. Jumal on kogu aeg meiega! Nii tunnen.“
Kätlin Liimets

Pildigalerii: