Hillar Põld – 100 4. osa

4.
1962. aasta oli Põllu akadeemilises karjääris oluline. 29. augustil toimunud UKK nõukogu koosolekul otsustati anda talle magistrikraad ilmumata jäänud 1957.a aastaraamatu käsikirjade hulgas leiduva töö «Patune ning püha» eest.
«Tema püsimiseks usuteaduskonna õpetajate hulgas oleks see vajalik,» toonitas Saag. Niisiis polnudki tegelikult teadustööd ja polnud isegi mitte kirikuloolist tööd.
Oli hoopis pragmaatiline vajadus hoida Põld UKKs ja lisada õppejõudude hulka uus magister, mis sest, et just Saagi silmis ei tulnud Põld varem toime monistliku ajalookäsitlusega kaasnevate küsimuste lahendamisega. Selle raskuse ületamiseks loodeti abi leida nõukogude ajalookirjanduse ajalooteooriatest.
Siiski tuleb tagantjärele tõdeda, et Põld ei ole avaldanud teedrajavaid kirikuloolisi uurimusi ega tegelnud Eesti kirikuloo allikatega.
Kirikuloolisi teadustöid ei leidu tema peetud vestlusõhtute ettekannete, «Teoloogilises kogumikus» ja «Sexagintas» (1966) publitseeritute ega muude käsikirjade hulgast.
Kirikulooline polnud reformatsiooni 450. aastapäevale pühendatud ettekanne «Käsk ja evangeelium Lutheri teoloogias» (1967) ja uue 1957. a aastaraamatu jaoks koostatud käsikiri luterlikest vaadetest «Patune ning püha», mille ettekandmisega ta soovis näiteks ühel septembrikuu sessioonil asendada kirikuloo loengud.
Hillar Põllu ainsaks iseseisvaks ajalooalaseks ettekandeks jäi 1971. aastal usuteaduse instituudi 25. aastapäevale pühendatud ajalooline ülevaade instituudist.
Magnum opus
Ometi koostas Hillar Põld «Üldise kirikuloo» õpiku, mille I jao, vana-aja kirikuloo oli ta lootnud valmis saada 1959. aasta lõpuks. Kuid, vanaaja kirikuloo 1. osa «Tunnistuskirik» (lk 257) ja 2. osa «Riigikirik (313–700)» (lk 420) ilmusid köidetuina 1960. aastal. Jaanus Romandi alustas 1965. aastal selle ja keskaja kirikuloo 3. osa esimese poole paljundamist.
«Üldise kirikuloo» II jagu «Keskaja kirikulugu 3. osa: Paavstikirik. I pool (700–1150)» (lk 311) ilmus 1963. aastal. 1966. aastal oli kavandatud «Keskaja kirikuloo» 3. osa II poole (1150–1517) ja «Reformatsiooni» I osa paljundamine.
Tema keskaja kirikuloo projekt sai valmis siiski alles 1970. aastaks ja see esitati UI teaduskonnakogule 2. veebruaril. Pärast üksiksõnade parandust võeti see vastu.
Keskaja kirikulugu ilmus 1971. aastal, kui käsil oli ka juba viimase, uusaja osa kirjutamine. Mustandina olid valmis ka reformatsiooni- ja vastureformatsiooni aeg, need kaks köidet ootasid ümberkirjutamist.
Hillari soov oli need kõik välja anda 1972. aasta lõpuks. Tegelikult ilmusid kirikuloo III jao «Reformatsiooniloo» esimese osa (1517–1560) 233-leheküljeline konspekt 1985. aastal ja teise osa (1560–1689) 273-leheküljeline konspekt 1986. aastal.
«Üldise kirikuloo» IV jagu «Uusaja kirikulugu», kokku 367 lehekülge, ilmus pärast seda. 1992. aastal kaaluti kogu selle materjali publitseerimist kirikuloo õpikuna, kuid materjali liigse ülepaisutatuse (ligikaudu 2100 lk) tõttu sellest loobuti.
Põllu kirikuloo õpiku puhulgi tuleb märkida, et tõlge baseerus järgmiste autorite teostel: Karl Heussi (1877–1961) «Kompendium der Kirchengeschichte», Hans Lietzmann (1875–1942) «Geschichte der Alten Kir­che», Johann Heinrich Kurtz (1809–1890) «Lehrbuch der Kirchengeschichte», Johannes von Walter «Die Ge­schichte des Christentums», Theodor Brandt «Die Kirche im Wandel der Zeit» ja Erich Schnepel «Der Weg der Gemeinde Jesu in den ersten vier Jahrhunderten».
Põld oli tõlkija ja mitte uutele allikuurimustele baseeruvate teadmiste analüüsija, sünteesija. Lihtsam oli tõlkida mõne saksakeelses keeleruumis laialt kasutusel olnud ja kiriklikult tunnustatud teose järgi.
Vaadetelt ja hoiakutelt oli Põld luterlik konfessionalist ja pietist. Elmar Salumaa iseloomustab teda õppejõuna kui «igati kiriklikult orienteeritud» isikut.
Kiriklikult orienteeritud teoloogina aktsepteeris ja esindas Hillar ka kiriklikult defineeritud ning evangeelselt, pietistlikult esitatud kirikuajalugu.
«Kirikulugu on kiriku, mitte kirikute ajalugu. Kirik on usklike kogudus, ülendatud Issanda Vaimu sünnitatud evangeeliumi läbi, mille kaudu ta on omandanud kindluse Kristuses pakutavasse õndsusesse. Ta ülesandeks on selle õndsuse kestev edasipakkumine ja haaratavaks-tegemine kõigile. Kirikuloo ülesandeks on seejärgi, kirjeldada kiriku arenemiskulgu maailmas oma ülesande täitmisel, ta edenemist, edusamme, tagasiminekuid, kõrvalekaldumisi, mandumist ja uuenemist.»
(Järgneb.)
Riho Saard,
teoloogiadoktor