Hillar Põld – 100 5. osa

(Algus EK nr 34, 31.08.)

5.
Põld oli piibliteadlane ja -tõlkija. Sellest tegevusest on arhiividesse talletunud 1970ndatest säilinud kirjavahetus Uku Masingu, Toomas Pauli, Silvia Truu ja peapiiskop Alfred Toomingaga.
Säilinud loengute osalemispäevikute põhjalt on näha, et üldise kirikuloo loengute kõrval, sagedasti hoopis nende asemel, pidas Põld loenguid praktilisest eksegeesist ja perikoopide seletustest.
Tema sulest ilmusid jutluste perikoope käsitlev «Avatud südameile» ja meie­isapalve põhjal koostatud meditatsioone jutlustele «Jeesuse palvekool».
1989. aastal EELK Konsistooriumi kirjastamisel ilmunud Uue Testamendi Psalmide osa oli tema tõlgitud.
Professor magister Hillar Põld
Lahendamist ootab siiski veel üks küsimus: millal Hillar Põllust sai ajaloolise usuteaduse professor? Kas enne magistrikraadi omandamist või pärast seda?
Usuasjade voliniku jaoks 1967. aastal dekaan Ago Viljari koostatud õppejõudude loetelus märgitakse, et Põld oli professor 1956. aastast. Hiljem kordavad seda Voldemar Ilja ja Kristjan Luhamets ning ka Hillar Põllule pühendatud usuteaduse instituudi toimetises XXI «Kultuurisillad Läänemere-äärses kultuuriruumis» korratakse seda, ning kunagi ei märgita sel puhul, et ta oleks olnud professori kohusetäitja.
Igal juhul oleks see UI ajaloos tavatult erakordne, et magistrikraadita isikust sai professor.
Et enamik 1950ndate UKK nõukogu protokollidest on kaduma läinud (säilinud on ainult üks 1957. aasta protokoll), siis ei saa Viljari teadet kinnitada ega ka otseselt kummutada.
Kuid siiski, 1955. aasta märtsis toonitas Saag, et kuna Põllul puudus magistrikraad, siis anti talle ainult õppeülesannete täitmise õigus ning professorikoht pidi jääma rohkemaks kui aastaks täitmata.
Säilinud ametlikus dokumentatsioonis on alles 1969. aastal tituleeritud Hillarit kui «professor magister».
Näib siiski, et professorina ta õppetooli ülesannetega alati toime ei tulnud. 1971. aasta alguses puudusid korralikud eksamikavad üldises kirikuloos reformatsioonist alates, kodumaa kirikulugu tervenisti, sümboolika, dogmadelugu, patristika.
Oma kaasaegsete silmis tuletas Hillari lihtne välimus meelde pigem talumeest kui õpetlast. Samal ajal on teda kaasaegsete poolt iseloomustatud ka range eksamineerijana. Kuigi ta olevat isegi oma rangust kahetsenud, püüdis kolleeg Voldemar Ilja temast selles mitte maha jääda.
Taolist nõudlikkust näis Põld rakendavat ka leeritöös: «Mõned otsivad sääraseid kogudusi, kus konfirmatsiooni tingimusi ei võeta nii rangelt ja läbi pääseb kergema «eksamiga».
Möödunud [1956] suvel oli sääraseid üle kümne, kes ühe ema teatel, kelle kaks tütart kuulusid nende kümne hulka, polevat julenud tulla Simunasse leeri põhjusel: «Teie küsite liiga palju!»»
Tema südamel näis olevat kirikus ametisoleva kaadri suhteliselt loid ja passiivne suhtumine õppimisse, enesetäiendamisse.
«Meil on tõesti südamel kogudustes töötavate ametivendade enesetäiendusele virgutamine teoloogilistes küsimustes. Sellel on senini olnud võrdlemisi vähe tagajärgi.»
29. aprillil 1980 Hillar Põld suri. Tema näol kaotas EELK «hindamatu ja suurte teadmistega piiblitõlkija, kelle tööd me väga vajasime,» ütles järelehüüdes peapiiskop Edgar Hark.
Riho Saard, teoloogiadoktor

Hillar Põllu teenistuskäik
Tartu Pauluse koguduse I pihtkonna abiõp 1943–1944, Mõisaküla õp aset 1944, Pärnu Eliisabeti õp 1945, Pärnu praostk praosti kt 1945–1953, Tori h-õp 1946, Simuna õp 1953–1974, Juuru õp 1974–1980, Vahastu h-õp 1974–1980, Ida-Harju praostk abipraost 1974–1977
UI ajaloolise usuteaduse õppeülesannete täitja 1955–1962, nimetatud professoriks (tõenäoliselt) 1962–1980
EELK piiblitõlke- ja agendakomisjoni liige

Artikli kirjutamisel on kasutatud EELK Konsistooriumi ja usuteaduse instituudi arhiivimaterjale.