Hingehoidja Skylla
/ Autor: Küllike Valk / Rubriik: Elu ja Inimesed, Hingehoid, Uudised / Number: 31. märts 2021 Nr 13/14 /
Armastan kasse nende sõltumatuse ja vabameelsuse pärast. Mul on alati olnud mõni hiirekuningas. Ühel päeval, kui tundus, et elujõud kipub päeva jooksul liiga ruttu otsa saama, kui pärast tööpäeva ei jätkunud jõudu muuks kui tugitoolis klaasistunud pilgul teleri vaatamiseks, sain aru, et tuleb leida see keegi. Keegi, kelle pärast oleks vaja tugitoolist üles tõusta ja minna värskesse õhku, saada pea klaariks ning koguda ennast ja mõtteid.
Küsisin healt peretuttavalt, kes aretab labradori tõugu koeri, nõu ja siis ta andis mulle koera – Skylla. Selles pesakonnas algasid kõigi kutsikate nimed s-tähega ja pidid kuuluma Kreeka mütoloogilistele jumalatele. Skylla on üks kaljudest Messina väina ääres, mis kuulu järgi meenutab koera koonu.
Skylla, kes minuga kaasa tuli, on omasuguste seas üks kaunimaid (vähemasti minu silmis). Ainus puudus, mis tal on, selgus pärast esimese aasta koertenäitust, millel ta sai auhinnalise koha, on küünarliigese düsplaasia. See ei lase loomal osaleda tõuaretuses ega saada kutsikaid.
Aga sõbraks sobib kergelt lonkav koer suurepäraselt. Nii oleme koos kasvanud ja rännanud, jalgpalli mänginud ja kirikut valvanud.
Naljaga pooleks olen ma Skyllat külalistele tutvustanud kui koguduse vabatahtlikku hingehoidjat. Ja selles töös on ta tõesti suurepärane. Ta kohe oskab sedasi otsa vaadata, nagu näeks sind läbi. Igati tähelepanelik ja kannatlik.
Eriti meeldivad Skyllale sellised inimesed, kes istuvad vaikselt, võib-olla ka üksi jäetuna või kurvana. Need on tema lemmikud, nende juurde läheb ta otsejoones, istub nende kõrvale, paneb oma suure koonu põlve peale, vaatab pruunide silmadega otsa ja kuulab. Kuulab ka sõnatut kõnet, on lihtsalt olemas. Norib vaikselt paitamist ja on valmis puhtaks limpsima nii sõrmed kui varbad. Oma suures inimesearmastuses on ta absoluutselt isetu.
Nii on meil siin üks neljajalgne hingehoidja, täis teenimisvalmidust ning diskreetsus ise – kuuldust ei räägi kellelegi mitte poolt sõnagi, ei reeda ühtki saladust ega unistust.
Paljud labradorid on ju teada-tuntud teraapiakoerad. Nad lihtsalt on nii rahulikud ja leplikud.
Tore, et elu on andnud võimaluse õppida tundma üht tõelist ustavust ja tingimusteta armastust.
Küllike Valk
