Hingehoiu ankur

Kuulasin mõni aeg tagasi saadet, mille külalisena kõneles Hussein al-Taee, kes on Soome parlamendisaadik ja endine rahvusvaheline rahusobitaja. Husseini pere põgenes Afganistanist sõjapakku, kui tema oli veel väikene poiss. Oma lapsepõlvest mäletab ta pommitamisi ja põgenikelaagreid. Kõik, millele nad lootsid, võis järgmisel sekundil kaduda. 

Tal on meeles, et vaatas oma ema silmi. Kui ema silmades oli hirm, siis kartis ka tema. Ja kui tema pilgus oli lootus, siis mõtles poiss, et olukord laheneb. Vanemaid ja teisi täiskasvanuid jälgides sai ta sõnumeid reaalsuse kohta. Mõnikord nad valetasid, et kõik on hästi. Aga nende näoilme ja silmad rääkisid alati tõtt. Tollele ajale mõeldes ütleb Hussein, et kõigil on vaja pidepunkti, kuhu tormi ajal ankrusse jääda.

Husseini lugu kuulates meenus mulle Peetrus. Peetrus leidis lootuse silmadest, millesse vaatamine lubas juhtuda võimatul – ta ei vajunud läbi lainete. Lootus on inimestevaheline ja samal ajal siiski ka äärmiselt isiklik nähtus.

Henry Wuorila-Stenberg on kunstnik ja isa, kelle poeg tegi suitsiidi. Kunstnik rääkis, et kui ta on kurb, masendunud või vihane, hakkab ta maalima. „Maalides saan jälle tervikuks. Lagundavad tunded kaovad ära. Rasketel aegadel olen töötoas kaua, sest leian sealt lohutust. See ei tähenda, et kannaksin pintsliga lõuendile oma valu. See tähendab, et töötades tekib selline ruum, kuhu valu kaasa ei tule. Mu ego, mis kitsikust tundes haarab kinni millest iganes, kaob maalides ära. Ei ole võimalik maalida ja samal ajal mõelda iseendast. Mõelda, et siin ma nüüd olen ja nüüd ma siis maalin. Sellest ei tuleks midagi välja.“ Ta oli leidnud lootuseruumi, kuhu sisenes loomise kaudu.

Sõna lootma on vana läänemeresoome sõna. Etümoloogid ei ole päriselt ühel meelel, aga siiski peetakse üsna tõepäraseks, et lootma on saadud tegusõnast looma. Keeleteadlane Ene Vainik kirjutab, et eesti keeles on väike grupp tegusõnu, mille tähendus väljendab tegevuse toimuda laskmist sellisel viisil, et algne tahe tuleb küll keskselt tegelaselt, tegelikult teeb aga tegevust keegi teine. Näiteks jootma põhjustab, et teine joob. Lootuse loomine on minu meelest just üks selline imepärane kunst. 

Hingehoidlikud kohtumised võivad mõnikord toimuda olukorras, kus lootust enam ei ole. Midagi on pöördumatult möödunud või kohe läbi saamas. Uksed on sulgunud. See on üks teistmoodi aegruum. Sinna astumine võib olla hirmutav. Pole teada, mis saama hakkab. On seal piisavalt õhku? Juba matab hinge. Palju on pimedust, aga mitte sellepärast, et valge ei oleks, vaid et hingel on kae (väljend kirjanik Andrei Ivanovilt). Hirmu pärast tahaks kiiresti midagi teha või öelda, aga rapsimisest ei ole abi. Abi on ootamisest.

Ootamine on üks aeglane tegevus. Sõnadel peab olema aega. Sõnadel on vaja aega, et ära tunda päris tunded ja sündida päris mõtetest. Kannatlikult oodates, kuulates ja vastu võttes hakkab minema valgemaks. Lambita ruumis läheb valgemaks ja ukseta tuppa siseneb Lootus. See on sünnihetk, isegi kui ta langeb kokku surmahetkega. 

Karl Barth ütles, et inimene ei vaja mitte lahendust, vaid lunastust. Teda parafraseerides: mitte lootust, vaid Lootust. Hingehoidlik kohtumine sünnib Jumala läheduses. Inimese kõrval olemise oskused on vältimatult olulised, aga ilma Temata ei või me midagi teha. Lootuse loomine (see väike grupp tegusõnu eesti keeles) on Tema armutegu. Tema kingib julguse kinni haarata lootusest, mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja tugev ning ulatub sissepoole eesriide taha (Hb 6:19).

Külastasin naist, kes haiguse tõttu kõik oma tegevused pooleli pidi jätma ning üpris noorena haigevoodisse jääma teadmisega, et varsti sureb. Tal oli suur pere ja palju häid sõpru. Naine ütles: „Tunnen, et olen klaaskarpi suletud. Siin läheb üha kitsamaks, ma ei saa ennast enam eriti palju liigutada.“ Pärast vaikimist jätkas ta häälel, millelt oleks nagu vari maha libisenud: „Aga see karp ei olegi klaasist. Ta sulab, hinge soojuses sulab.“

Heidy Prükk,

hingehoidja