Hirm ja riietumine idast lääneni 1.

Noha Mellor analüüsib oma artiklis nelja erineva naissoost moslemi kirjutatud raamatuid, milles stereotüüpe ignoreerides arutletakse islami suhtumise üle soorollidesse ja sugudevahelisse võrdsusesse.

1.

Noha Mellor analüüsib oma artiklis nelja erineva naissoost moslemi kirjutatud raamatuid, milles stereotüüpe ignoreerides arutletakse islami suhtumise üle soorollidesse ja sugudevahelisse võrdsusesse.

Maailma tähelepanu on keskendunud ettekujutlustele ja tähendustele sellest, mis tähendab olla moslemist naine. Ühelt poolt on looridega araabia- ja islamimaade naisi kujutatud rahvusliku ja usulise identiteedi sümbolitena, mille abiga ignoreeritakse võimsat läänt, lääs aga omakorda püüab seda identiteeti radikaalselt muuta.

Teiselt poolt on lääne ühiskonna looridega naised saanud mitme avaliku kampaania ohvriks – nii Prantsusmaal kui ka Taanis –, millega tahetakse keelata hidþabi kandmine koolides või töökohtades ning püütakse kohandada moslemitest kodanikke kaasaegse läänega ja juurida välja fundamentalismi kurjakuulutavaid juuri…

Arvamus, et kõik moslemitest naised mõtestavad oma religiooni kui nende isade, vendade ja abikaasade poolt neile peale surutud rõhumist, on vaid fantaasiarikas oletus. Nii Fawzia Afzal-Khan’i raamat «Shattering the Stereo­types: Muslim Women Speak Out» (Stereotüüpe purustades: moslemitest naised tõstavad häält) kui ka Na’ima B. Robert’i raamat «From My Sisters’ Lips» (Minu õdede huultelt) kaitsevad innukalt islami.

Teiselt poolt – peaaegu teisest äärmusest – leiab Irshad Manji oma raamatus «The Trouble with Islam» (Häda islamiga), et islam on liialt paindumatu religioon, mida tuleb reformida.

Nende kahe vastandliku äärmuse vahel eelistavad teised naised keskenduda mitte ainult islamile ja moslemitest naistele üldiselt, vaid iseäranis araabia naiste igapäevastele probleemidele. Nende seisukohti vahendab Dalya Cohen-Mor’i toimetatud artiklitekogumik «Arab Women Writers» (Araabia naiskirjanikud).

Kõigi artiklite autoritel on üks ühine seisukoht: nad püüavad ümber mõtestada seda konteksti, millesse nad on sündinud. Eelkõige soovivad nad jõuda selgusele küsimuses nende kui moslemitest naiste õigustest ja kohustustest ning seda ilma meeste vahenduseta – ja samas ka mitte viisil, mis on kas «kallutatud» või «poliitiliselt korrektne».

Afzal-Khani esseede, luule ja lühijuttude kogumikul on üks missioon: kaitsta islamit. Raamat kinnitab, et islam, autorite religioon, pole naiste rõhumise ja puuduliku arengu otseseks põhjuseks; pigem on selleks kapitalistliku süsteemi võim, mis kasutab kavalalt ära islami kui retoorikat, millega varjata oma «globaalset ülekohut».

Afzal-Khani arvates on «usuline fundamentalism vaid sümptom sügavamast ebavõrdse võimujaotuse vaevustest ja ebavõrdsest juurdepääsust maailma ressurssidele».

Vabanemine välimuse kultusest

Na’ima Robert, Lõuna-Aafrikast pärit mustanahaline naine, sündis Leedsis ja kasvas üles Zimbabwes, kus ta täiskasvanuna islamiusku pöördus. Tema huvi islami vastu sai alguse reisilt Egiptusesse, kus ta kohtas üht loori kandvat naist, kellelt ta küsis, miks ta kannab loori, kui ta ise on nii ilus. Naise vastus avaldas talle muljet: «Sest ma tahan, et minu üle otsustataks selle järgi, mida ma ütlen ja teen, mitte selle järgi, kuidas ma välja näen.»

Läbi kogu oma raamatu kujutab Robert islamit mitte niivõrd religiooni ja püha raamatuna, kuivõrd ideoloogia ja eluviisina. Tema jaoks on islam vabastav ideoloogia, mis esitab väljakutse lääne meedia poolt nii innukalt edendatud tarbijaühiskonna «kuulsuste kultuurile».

«Meie ühiskond,» kirjutab ta, «õpetab meid keskenduma välimusele. Nii kaua kuni keegi on ilus, kõhn, rikas, lõbu-armastav või andekas, me väärtustame teda rõõmsalt ja ilma kõhkluseta. Meid pole kunagi õpetatud vaatama – või hoolima – sellest, mis asub välise kihi all.»

Islam on Roberti arvates uut liiki naisõigusluse liik, mis näeb loori kandmises mitte rõhumise märki, vaid vabanemist pealekäimisest, et välimus on kõik (kuigi vaatemängule keskendunud ühiskonda ei õnnestu kergelt petta, ka looritatud või osaliselt looritatud naine on saanud üheks kaasaegseks välimuse vormiks).

Ta kirjutab: «Peamine mõju, mida hidþab, pearätt, meile omas, oli tagasihoidlikkuse julgustamine nii riietumises kui ka käitumises. Peale seda, kui kogu elu olime edvistanud oma riiete ja ihudega, tundsime me end äkki liialt häbelikena, et nendega avalikkuse ees edvistada.»

Ta pani tähele ka muutust meeste suhtumises temasse ja tema õdedesse, sest nüüd «nad ei jälginud enam meie liigutusi, ei vaadanud enam seda, kuidas me kõndisime, ei takseerinud ega võrrelnud meid. Vanad suhtumised sellesse, kuidas suhtuda naiste ihudesse, ei kehtinud enam, sest meie ihud polnud enam väljanäitusel».

(Järgneb.)