Hoiame meeles!

105 aastat tagasi võitis Eesti rahvavägi Läti Võnnu all tugevat Landeswehr’i. Kahtlemata oli sakslaste võitmine eestlastele tol korral väga tähendusrikas. Kuskil südame põhjas tiksus mälestus sajanditest, kui sakslased määrasid kõige siinse käekäiku. Värskelt oli meeles keiserliku Saksamaa 1918. aasta ränk okupatsioon ja kavatsus luua siia uut Balti hertsogiriiki.

Võnnu lahingu võit tõstis tuntavalt eesti sõdurite enesekindlust ja usku oma rahvaväe võimekusse võidelda vabadussõja võiduni.

Võnnu lahingu võit oli üks mitmetest tähenduslikest läbimurretest vabadussõjas. Sugugi vähem tähtsad ei olnud lahingud punaväega idarindel. Seda võitlust kuvab tabavalt Tallinna kaitseväe kalmistul olev vabadussõja juhtide memoriaali ausammas.

1933. a avatud monumendist ainsana säilinud ja taastatud sambale uuesti kinnitatud graniidist bareljeef kujutab sõjameest, kes võitleb kahe maoga – kahe vaenlasega. See tuletab meelde, et meie rahvavägi pidi sõdima nii idast tuleva Vene okupandi kui ka lõunas haaret laiendava Saksa väega. Need mitmel rindel ja ajal saavutatud võidud on projitseeritud südasuve kaunil ajal peetavasse võidupühasse. Praeguses olukorras hindame ehk võitu punaväe üle isegi kõrgemalt. Viimase sajandi sündmuste taustal tunduvad idanaabri löödud haavad palju julmemad ja idast tulev oht on tänagi meie reaalsus.

Ometi ei ole meie võidupüha jõudemonstratsioon ega oma ülespuhutud vägitegudega ülbitsemine nagu idanaabril. Meie võidupüha on eeskätt tänupüha vabaduse eest ja auavaldus neile, kes on võidelnud iseseisva Eesti riigi eest.

Vabadussõja kaotused olid üle 5000 langenu, lisaks 14 000 haavatut, kellest 2600 jäid invaliidiks. Vapruse ja teenete eest said 3130 inimest Vabadusristi ordeni. Nagu igal eesti suguvõsal on kokkupuuteid nõukogude repressioonidega, nii ka igas suguvõsas leidub kindlasti kedagi esivanemat, kes võitles vabadussõjas.

Võiksime neid teada, vähemalt nüüd sugupuust üles otsida. Ühiskonnas võiksid langenud ja Vabadusristi kavalerid kui vabadussõja sangarid olla ühise tähelepanu all. Kui palju neist teame? Kui palju teame, kuhu nad on maetud, kas ja kuidas on nende hauad hoitud?

Lisaks sõjaväekalmistutele on langenuid maetud ka kohalikel kalmistutel pereplatsidele, kokku u 950 langenut – vähemalt mõni iga kalmistu kohta. Vabadusristi  kavalere on Eestisse maetud üle 1400, hauakohti on kahjuks teada vaid alla 900. Vähestel hauatähistel on märge, et siin puhkab vabadussõjas langenu või vapruse eest autasu saanu.

Võidupühal kuus aastat tagasi algatasid Kaitseliit, Eesti sõjamuuseum, Vabadusvõitlejate Liit ja Vabadussõja Ajaloo Selts vabadussõjas langenute ja Vabadusristi kavaleride haudade tähistamise erilise metallist märgiga, mis kinnitatakse hauakivile või -plaadile, sepis- või malmristile. See on üks viis neid sangareid esile tõsta, nende mälestust hoida ja haudu kaitsta. Märki saab taotleda sangari pere ise, samuti Kaitseliidu või muu organisatsiooni poolt. Täpsemalt on selle kohta lugeda Kaitseliidu kodulehel lingi all „Hoiame meeles!“.

Kui sõja ajal hoolitsetakse langenute väärika matmise eest, siis tähendab see ka hoolitsust ja hoolimist nende langenute lähedaste eest – elavate eest. Nii ka vabadussõja sangarite haudade tähistamine, korrastamine ja kaitse ei ole ainult töö kalmistul. Mul on isiklik kogemus seoses suhtlemisega Vabadusristi kavaleride peredega, et kõik järeltulijad ei pruugi teadagi nende vanaisa, vanavanaisa või -onu vägitegudest vabadussõjas ja kõrgest autasust.

See uudis on innustanud uut põlvkonda uurima oma esivanemate elu ja mõistma-hindama nende lugu ja selle läbi ka oma juuri. Miks ei võiks see Eesti sangarite peredega suhtlemine olla ka koguduste tegevuses üks töösuund või inimestega kontakti leidmise võimalus? Läbi meie ajaloo ja sõjasangarite võime suhelda tänaste põlvkondadega, õpetada armastama oma maad ja Loojat, kes meile vabaduse on kinkinud. Nende juurte kaudu jõuame ka meie kristlike juurteni, millest kasvab õnnistus tänasessegi päeva.

Peeter Paenurm

Kaitseliidu peakaplan