Hoiame värvilist maailma

Suvi on värvide aeg, läbi akna aeda vaadates märkan õues kohe murule kukkunud rohevalkjaid õunu, valgeid ja roosakaid flokse, kollakaid saialilli ja valgeid kuldse südamega karikakraid. Õues pisut ringi vaadates lisanduvad neile uued ja uued värvid.

Piltlikult öeldes on suvel Eestis ka kristlus värvilisem. On sagedasemad kirikukontserdid, külalisjutlustajad, pühakodade ustest astuvad sisse rändurid nii kodu- kui välismaalt. Olen vahel mõelnud, et suvi on ideede ja mõtete, kuid ka kannatusvaru ning empaatiavõime kogumise aeg, et seda kõike jätkuks rutiinsemaks talveks.

Tänavu olen tajunud ohtu, et paljude inimeste hoiakud maailma probleemide suhtes on ka suvel muutunud must-valgemaks. Osalt on tinginud seda sõda Ukrainas. Kui rindel surevad noored mehed ja raketid kukuvad rahulikele linnadele, muudab see tahes-tahtmata meie maailmanägemist karmimaks, kontrastsemaks ja üldistavamaks.

Must-valgele maailmavaatele võib anda ka religioosse põhjenduse. Nii oli näiteks kristluse tekke ajal levinud, kuid tänaseks oma elujõu suuresti kaotanud zoroastrismis. Selles usundis oli selge vastandus hea looja Ahura Mazda ja kurjuse esindaja Angra Mainyu vahel. Sarnase hoiaku teke, mida kristlus on küll õpetuslikult vältinud, on reaalses elus kahjuks siiski olemas.

Must-valgele sõjavaatele vastukaaluks olen ikka ja jälle üle lugenud unustamatu katoliku preestri Vello Salo (1925–2019) elulooraamatut „Siin Vatikani raadio“. Seal on kirjas, kuidas ta jõuab sõjapõgenikuna Rooma, leiab varjupaiga Püha Birgitta õdede juures. Ning seal tema hoiak maailmale muutub. Isa Vellol on sõjas olles olnud selge soov kõik tiblad mättasse lüüa. Kloostris kohtab ta aga õdesid, kes varjavad kõiki, keda tappa tahetakse, nii juute kui Saksa sõjaväes olnuid:

„Aidata – selle asemel, et tappa? Ei olnud ise veel iial selle mõtte peale tulnud, ent siin ei olnud tegemist mõtte, vaid elavate inimestega, kelle näost ja elust vaatas vastu hoopis uus, senitundmatu maailm.

Ei ole vist ühelgi sõjamehel kerge öelda, et naistel on õigus. [–] alles nüüd sai minust ristiinimene – uus inimene, kes armastab oma vaenlasi nii, nagu tegi seda Kristus.“

Sõja puhul on must-valge lähenemine siiski mõistetav, seda enam kui ühe poole näol on tegemist ilmselge agressoriga. Sellist suhtumist ei tohiks aga automaatselt üle kanda teistesse elusfääridesse. Näiteks olen mitmel puhul kuulnud lahmivat negativismi Euroopa Liidu (EL) suunas. Samas me oleme sellesse ühendusse vabatahtlikult astunud, ELi otsused ei tule anonüümsest Brüsselist, vaid need on ka meie endi otsused.

Need korrad, kui olen ELi tegemistesse, direktiividesse ja otsustesse süvenenud, olen leidnud neis enamasti teadusel, talupojatarkusel ja murel põhineva nutika mõtte. Sageli on need otsused kompromissid, mida saab kritiseerida, kuid analoogilistes ühendustes ei saagi teisiti olla.

Sõnastasin pisut poeetiliselt ja suviselt värviliselt oma suhtumise ELi. Nõnda toimides on lihtne vastanduvast hoiakust vabaneda.

Euroopa Liit:

see on Saksa talupoja tarkus, Martin Lutheri kirg ja Leo Falli „Lõbusa talupoja“ ühislaulmine,

see on Madalmaade Eulenspiegeli moodi ülemeelikus, õlu ning vorstid ja tulpide meri,

see on Prantsuse musketäride uljus, Fanny de Siversi kultuurne usk ning Pariisi Jumalaema kirik,

see on rootslaste kvaliteet, Astrid Lindgreni raamatud, ületamatud Pipi ning Greta Thunberg,

see on püha Franciscuse looduslähedus, jutlustamine lindudele ja püha Peetruse märtrisurm,

see on Riia juugendkvartal, Gauja liivapaljandid ja Läti Henriku Liivimaa kroonika,

see on kierkegaardilik hüpe tundmatusse, elektrit tootavad Taani tuulikud ja vaba Christiania,

see on Barcelona ja Madridi võistkondade spordilahingud ja palverännak Santiago de Compostelasse!

Meil kõigil on võimalus Euroopa lõputust pärandist osa saada. Natuke paremini õnnestus see siis, kui suudame hoida avatud ja värvilist suhet maailmaga.

 

 

 

 

 

Toomas Jürgenstein

kolumnist