Hoides esiisade usku

10. augustil tähistas Kuressaare vanim kogudus 500 aasta möödumist esmamainimisest. Pidustused kestsid nädala lõpuni, lauritsapäev on aga koguduse jaoks see päris „oma ja öige“ sünnipäeva päev olnud, nii ka seekord. 

Kuressaare Laurentiuse kirikut ja kogudust on mainitud piiskopkonna vanimas registriraamatus esimest korda aastal 1522. Laurentiuse uue kiriku rajamisega praegusesse asukohta vahemikus 1620–1630 pandi alus ühtlasi ka uue linnasüdame tekkele. Kiriku ja linna areng on omavahel seotud olnud läbi kõigi nende pikkade aastate. 

Raamat pidupäevaks

Pidupäevaks ilmus trükist lühike ülevaatlik raamat „Kuressaare Laurentiuse kiriku ja koguduse 500 aastat“, väljaandjaks Saaremaa ettevõte S-Link OÜ ja koguduse nõukogu liige Ivo Uustulnd perega. Sissejuhatavas osas kirjutab koguduse õpetaja aastast 1997 Anti Toplaan, et trükis räägib kokkuvõtlikult sellest, kuidas Kuressaare luterlik kogudus on hoidnud alal oma esiisade usku ja vaatamata kirikut tabanud tulekahjudele on nii hoone kui selles kogunev kogudus otsekui tuhast tõusnud fööniks. Müütiline lind, kes ilmus iga 500 aasta tagant, põletas end tuleriidal ja ärkas tuhast noorenenuna jälle ellu. 

Et nii kirik kui kogudus tõesti seda imevõimet omavad, sellest annab tunnistust sisseastujale avanev pilt uuenenud, hoole ja armastusega detailide haaval korda tehtud kirikuhoonest ja teadmine, et kogu sellesse imesse on panustanud ka paljud koguduse liikmed eraisikutena, toetades koguduse õpetaja ja juhatuse algatusi omapoolse rahalise toetusega. Kui nimipühak Laurentius legendi järgi jagas kiriku varad vaestele ja ütles, et nemad ongi see varandus, siis ka tänasel päeval on siin kõige suurem varandus just inimesed, koguduse liikmed. 

Värvikas konverents

Pidupäev algas juubelikonverentsiga, mis oli värvikas, põnevate esinejatega, sisukas ja innovaatiline. Saaremaa valla tervituse edastas abivallavanem Koit Voojärv, Anu Mänd Tallinna ülikoolist tutvustas Laurentiust kui kirikute kaitsepühakut, tema kujutamist kunstis, samuti rääkis ta legendidest, mis Laurentiuse isikuga seotud. Teises ettekandes käsitles arheoloog Garel Püüa Saaremaa Muuseumist kiriku ehituslugu, tuues esile mitmeid üllatavaid fakte, nagu näiteks esimese kiriku asukoht linnas senise raamatukogu kohal, mis 500 aastat tagasi asus hoopiski mere ääres. Tähelepanuväärseid isikuid koguduse ajaloost kuni 20. sajandi alguseni tõi välja Õilme Salumäe. Sealt jätkas juba Joel Luhamets, tuues läbi vaimuliku silmade kuulajaile lähemale isikute ja isiklikku lugu 20. sajandil. 

Vahepeal said konverentsist osavõtjad ka kiriku õues avatud hoone ajalugu käsitleva stendiga tutvuda ja teha üheskoos ringkäiku „Imeasjad kirikus“. Kunstiajaloolane Anu Mänd rääkis ristimisvaagnal paiknevast Laurentiuse kiriku lohest, kelle ülesanne olevat olnud peletada eemale kurje vaime, restauraator Eva Mölder rääkis elavalt kõige kirjuma altariruumi saamisloost. 

Ajaloomuuseumi tekstiilikogu hoidja Marju Raabe näitas aastaid kasutusel olnud ajaloolise väärtusega tukukotte ehk korjanduskotte, mis kirikulisel kellukese helinaga pidid ühtlasi ka une peletama. Juhan Kilumets oma ettekandes „Tahame uut torni“, kõneles sellest, kui emotsionaalselt on läbi aegade vaieldud kiriku tornikiivri muutmise teemadel, kunstnik Urmo Raus rääkis kiriku akende kullaga maalitud vitraažidest ja nende sünniloost, kutsudes osalejaid ajarännakule 20 aasta taha, mil need valmisid. 

Kogudus sai lipu

Pidulikul kontsert-jumalateenistusel teenisid kaasa kogudust viimased 40 aastat teeninud vaimulikud Joel Luhamets, Jaan Tammsalu, Hannes Nelis ja Anti Toplaan. Laulis koguduse segakoor Sauer Anneli Tarkmeele juhatamisel. Piiskop Joel Luhamets pühitses koguduse lipu, nõukogu liikmete kingituse. Lipuvardale lõid sümboolsed naelad kõik endised koguduse õpetajad, samuti nõukogu ja juhatuse esindajad, kokku seitse naela. Jutluse pidas Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu.

Päeva lõpetas Mika Waltari ainetel lavastus „Teekond Jumalasse“. Oli imeline võimalus jälgida suure sisseelamisega edasi antud piiblitegelaste otsinguid pärast nende kohtumist Jeesusega. Näha nende kahtlusi ja nõutust, küsimusi ja meeleheidet, lootust teistsuguse elu võimalikkusest. Näha ja tunnetada inimese seletamatut muutumist pärast Jeesusega kohtumist. Etenduse dramaturg ja lavastaja on Jaan Tooming, kunstnik Anne Türnpu, mängisid Kristo Viiding, Anne Türnpu, Rain Simmul, Indrek Sammul, Lauri Kald-oja, Kaido Kivi ja Katrin Kivi. 

Oli eriline ja ilus päev, täis rõõmsaid kohtumisi ja uusi teadmisi, oli ainet mõtiskluseks, aega juua tassike kohvi ja sirvida uut kogumikku. Küllap võttis igaüks kaasa killukese lootust ja sai kinnitust Jumala armastuse kohta läbi inimeste ja ajastute, mida nii hästi hoiab silme ees ka Laurentiuse kiriku altariruumi üle kõrguval kaarel asuv sõnum: „Jeesus Kristus on seesama eile, täna ja igavesti“.

Katrin Kuum