Hoides meile hoida antut

10. aprillil, päikselisel kevadpäeval, toimus Puhja koguduse pastoraadis koostööpäev, mille teemaks oli operatiivkaartide koostamine ja esitamine. Selle viisid läbi muinsuskaitseamet ja päästeamet ning osalejaid oli kogudustest Tartu- ja Valgamaalt.

Õppepäeval osalejaid koolitasid muinsuskaitseameti Tartumaa nõunik Inga Raudvassar, muinsuskaitseameti kunstipärandi nõunik Kadri Tael ja päästeameti välitööde juht Risto Tõrv.

Alates 2017. aastast on kultuuriväärtuslikel hoonetel ja hoonetel, milles asuvad mälestised, nagu näiteks kirikud, pastoraadid, kabelid jms, kohustus esitada päästeametile operatiivkaart.

Kaardi näol on tegemist dokumendiga, mis hindab kultuuriväärtuslikes hoonetes paiknevate kultuurimälestiste seisukorda ja hoiutingimusi. See on abiks päästeametile, sest annab kompaktse vaate ehitise tehniliste andmete, selles asuvate tuleohutuspaigaldiste ja muu olulise kohta, mis aitab päästemeeskonnal õnnetussündmust lahendada.

Meie kirikutes paiknevad mälestised on varandus, mis on eelkäijate poolt meie hoolde usaldatud.  Altarimaalid, orelid, kantslid, armulauariistad jms on esemed, millesse valmistajad panid kogu oma jõu ja tarkuse, et need võiksid olla vahendid Jumala teenimiseks põlvest põlve.

Aukartusega mõtlen enda teenitavas kirikus olevale Karl XII kingitud lühtrile või 16. sajandist pärit kantslile. Kohati tundub eelkäijate pandud vastutus ehk suuremgi, kui maakoguduse õpetaja ja pisike kogudus jõuab kanda.

Paratamatult mõtlen vahel sellele, et näiteks tuleohutus võiks olla senisest palju paremini tagatud. Kuna aga koguduse võimalused on piiratud, siis jääb üle anda kirik koos varadega Jumala kaitse alla. See aga ei vähenda meie vastutust hoida meie hoolde antut.

Kõige selle üle mõeldes on seda suurem rõõm, et keegi aitab kanda selle vastutuse koormat. Operatiivkaart ei ole üks tüütu lisakohustus koguduse jaoks, vaid võimalus jagada infot päästeametiga õnnetusjuhtumi korral. See on ehe näide koostööst, kus mõlemad pooled saavad arvestada üksteise võimaluste ja soovidega.

Operatiivkaardil on välja toodud kiriku sissepääsud, elektrikilbi asukoht, hoone kõrgus, lähim veevõtukoht jms, mis on kriitilise tähtsusega info päästjatele näiteks tulekahju kustutamise korral.

Oluline on aga, et kaardi abil on võimalik edasi anda ka koguduse soove õnnetusjuhtumi lahendamisel. Näiteks saab päästjatele öelda, milline oleks eelistatuim viis kirikusse sisenemiseks. Nii mõnelgi korral ei pruugi olla otsest vajadust maha lõhkuda kiriku ajalooline peauks, vaid saab siseneda kõrvaluksest.

Või siis saab anda märku, millised mälestised (altar, orel jne) oleks võimalik kinni katta kirikus olemasolevate koormakatetega, et vältida tarbetut veekahju. Inimeste ohutuse mõttes saab anda teada, kui kirikus paikneb mõni küttekeha või muu plahvatusohtlik seade. Neid näiteid, mida saab teadvustada enda jaoks ja ka edasi anda päästeametile, on veelgi.

Operatiivkaardi suureks plussiks on see, et tegemist on küllaltki lühikese ja konkreetse dokumendiga, mida on võrdlemisi lihtne täita ja esitada. Kaart on 1–1,5 lehekülge pikk ning sellele tuleb lisada joonis kiriku põhiplaani kohta.

Muinsuskaitseamet on koostanud juhendi kaardi täitmiseks mälestiste omanikele, see on kõigile kättesaadav muinsuskaitseameti kodulehel. Kaarti saab täita nii paberil kui ka veebis ja see tuleb esitada päästeametile. Kõige mugavam seda teha on minu hinnangul päästeameti veebikeskkonnas, kus kaardi esitamine toimub kõigest ühe hiireklõpsuga.

Puhjas toimunud õppepäev on üks esimesi mitmete seast, mida muinsuskaitse- ja päästeamet plaanivad teha koostöös kogudustega, et aidata neil täita operatiivkaarte. Julgen soojalt soovitada neist osavõtmist.

Koostöös on meil lihtsam hoolt kanda esivanemate pärandi eest, et kirikuhooned oleksid ikka avatud, orelid kõlaksid Jumala kiituseks, kantslist kostaks evangeelium, altarilt jagataks sakramenti ning kellad kutsuksid pühakotta.

Me teame nii oma maa kogemustest kui ka maailma sündmusi jälgides, et kirikud pole kaitstud inimlike ja loodusõnnetuste eest.  Kui teadvustame ohte ja valmistume nendeks, siis oleme andnud olulise panuse, et heaperemehelikult hoolt kanda kirikute ja nende sisustuse eest.

Robert Bunder

Rannu koguduse õpetaja