Hõimukirikute rahvusvahelise suhtluse ajalugu 4. osa

4.
Koosolek kandis pealkirja «Evangeelne vabadus – ajalooline ja rahvuslik identiteet» ja eeskätt soomlastest osalejatele pakkus suurt huvi Marianna Matrai-Szabo ettekanne, milles oli põhjalik analüüs sotsialistlikust ajastust Ungaris, mis suuresti kehtis ka teiste postsotsialistlike riikide kohta. Ettekandes kõneldi, kuidas ideoloogilise indoktrinatsiooni tingimustes oli sotsialistlikes riikides võimalik kirikus säilitada evangeelne vabadus.
Oluline oli ka Ingeri kiriku esindajate osavõtt, mis tõi kirik­likule kaardile ka selle rahva, kes oli aastakümneid olnud otsekui peidus.

Lapual
2000. a koosolek toimus Lapual ja sellest võtsid osa senini kõige suurema arvu riikide esindajad: Soome, Ungari, Eesti, Rumeenia, Jugoslaavia, Venemaa (Ingeri). Eestist oli kuus delegaati: praost T. Hanschmidt, praost A. Kiir, õp M. Salumäe, õp R. Tas­muth, üliõpilane A. Sipos (hiljem Laats) ja üliõpilane I. Vaino. Arvestades sellega, et järgmine kord Rumeenias oli viis ja ülejärgmine kord Ungaris vaid neli esindajat, tuleb seda arvu lugeda väga väikeseks.
Tasuks mõelda sellele, et taolisest kristlikust hõimuvendlusest kantud konverentsil võiks olla meilt rohkem esindajaid ja selleks võiks eraldada ka rohkem raha. Soome kirik on pidanud normaalseks 30 inimese saatmist. Sellest küll pooled esindavad Pappisliitto, aga mitte keegi meie poolt ei keela vaimulike konverentsil saata oma esindust, kui selleks vajadust tuntakse. Allakirjutanu küll tunneb.
Lapual toimunud koosoleku teemaks oli «Piiril». Lapua koosolek võttis vastu ka pastorite konverentsi uue töökorralduse, samuti reeglid soome-ugri kohtumiste korraldamiseks.

Kolozsváris
Järgmine koosolek peeti 2004. a Rumeenias Kolozsváris (Cluj/Klausenburg). Kuna Põhja-Rumeenias (Transilvaanias-Siebenbürgenis) on peaaegu kõigil kohanimedel ajaloolistel põhjustel kolmes keeles nimed (rumeenia, ungari, saksa), siis tekitab see segadust nende juures, kes ei ole nende nimedega ja ajalooga tuttav. On väga traagiline, et pärast pööret Rumeenias ja piiride avanemist on enamik seal sajandeid elanud sakslasi Siebenbürgist lahkunud ja ajaloolised ning kultuurilised väärtused jäänud ilma õigete peremeesteta.
Eestist oli konverentsil viis esindajat: õp A. Sipos, õp K. Soom, õp M. Salumäe, õp V. Ehasalu, õp. P. Kaldur. Koosoleku teemaks oli «Traditsiooni tähendus luterliku identiteedi säilimisel». Ilmselt ei ole see temaatika oluline ainult väikestele, diasporaas elavatele ja tegutsevatele kirikutele, vaid tänapäeva globaliseeruvas ja ühtlasi ilmlikustuvas ühiskonnas kõikidele kirikutele.

Révfülöpis
Järgmine, 2008. a koosolek oli küll algselt planeeritud Eestisse, aga tehnilistel põhjustel ei osutunud see võimalikuks ja toimus Ungaris Balatoni järve ääres Révfülöpis. Kohal oli 68 esindajat kuuest riigist. Teemaks oli «Usu emakeel» ja see oli vahest esimest korda, kui pärast raudse eesriide langemist ei käsitletud Euroopa muutumise protsessi ega rahvusküsimusi.
Keskenduti selgelt eri kirikute teoloogilistele ja vaimsetele teemavaldkondadele, kusjuures iga maa tõi oma rõhuasetuse: ungarlased käsitlesid usu emakeelt liturgia ja jutluse, eestlased muusika ja laulude ning soomlased palve seisukohalt lähtudes.

Tartus
XII soome-ugri vaimulike konverents toimus 2012. a Tartus teemal «Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti – kiriku missioon muutuvas maailmas». Kuigi koosolek toimus Eestis, oleks meie kiriku delegaatide arv võinud olla tunduvalt  suurem osa võtnud veidi alla 20 inimesest. Meiepoolseks peakorraldajaks oli Kadri Põder.
Kuigi on kostnud hääli, mis ei pea niisugust kokkutulekut enam vajalikuks, on siiski erineva ajalooga, erinevate kogemustega, erineva teoloogiaga ja ka erineva mõtlemisega vaimulike edaspidine kokkusaamine väga vajalik, seda enam et soomeugrilasi on kokku vähem kui 30 miljonit (luterlastest soomeugrilasi) ja mitte keegi teine ei korralda niisuguseid kohtumisi meie eest.

Peeter Kaldur

(Lõpp.)