Hõimupere palvetas

Hõimupäeva oikumeenilisel palvusel 17. oktoobril Viimsi Püha Jaakobi kirikus palvetati Looja hoolde kõik soome-ugri rahvad: saamid, soomlased, karjalased, ingerlased, eestlased, liivlased, isurid, vepsad, vadjalased, mordvalased, marid, udmurdid, komid, handid, mansid, ungarlased.

„Küsi endalt, mida mina saan teha, et meie soome-ugri hõimuliikumine võiks edeneda,“ sõnas piiskop Tiit Salumäe palvuse järel kirikuliste poole pöördudes. Ta rõhutas, et kõik soome-ugri rahvad kokku moodustavad pere, kes üleilmselt peaks üksteist toetama.

Ülem-Suetukki oodatakse eestlast

Piiskop andis edasi paar päeva tagasi Ülem-Suetuki kogudusest saabunud abipalve: „Tulge appi, öeldakse selles ja oodatakse, et keegi Eestist oleks valmis nende kooli õpetajaks minema. Seal on tegemist traditsioonilise eesti külaga, kus antakse eestikeelset kooliõpetust. Nüüd nad ootavad abi. Äkki leidub keegi, kes on valmis Siberisse minema eesti tööd tegema.“

Hõimuliikumise tööst Eestis rääkinud Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson tuletas meelde, et praegu vajavad tuge idapoolsed rahvad, kellel ei ole elus nii hästi läinud kui meil, eestlastel. Meenutades aastatetagust liigutavat sündmust, rääkis ta hõimuliikumise taasalgusest taasiseseisvunud Eestis: „Mulle tulevad meelde ühe lihtsa mari venna sõnad 1993. aastal Tartus toimunud soome-ugri misjonikonverentsil, kus vaimulikud ja misjonärid arutasid edasisi plaane. See mari ütles: „Eestlased, ärge unustage meid. Me olime koos Nõukogude Liidus. Nüüd on Eesti vaba. Ärge unustage meid!“ See läks hinge ja sai oluliseks impulsiks, miks hõimutööd edasi teha.“

Pildid jutustavad loo

Hõimupalvuseks oli Viimsi kirikusaali üles seatud Eesti Piibliseltsi fotonäitus, mis annab hea ülevaate hõimuliikumise olemusest. Näitust tutvustades sõnas Jaan Bärenson, et tegemist ei ole tüüpilise fotonäitusega, kus eksponeeritud on profikaameraga tehtud kunstfotod. „Siinsed pildid on tehtud erinevate tehniliste vahenditega alates algelistest nutitelefonidest kuni tasemel fotoaparaatideni umbes kahekümne aasta jooksul. Eesmärgiks on anda ülevaade hõimutööst, mille tegijateks on eestlased, soomlased ja teised. Näidata, et see on koostöö, mitte kellegi soolo. See näitus võiks kummutada müüdi soomeugrilastest etnograafiliste eksponaatidena ja näidata, et kõik need rahvad elavad ja kõigil on oma kultuur, rahvariided, keel ja usk.“

Kirikuliste seas olnud abielupaar Mari-Ann ja Tunne Kelam tunnistasid Eesti Kirikule antud lühiusutluses, et peavad hõimuliikumist väga oluliseks. „On huvitav mõelda, et meid, soomeugrilasi, on nii palju erinevaid rahvaid ja et mõned meist on väga väikesed ja kahjuks hääbuvad rahvad. Et me oleme väga omapärased, ent meil on siduv ühisosa,“ rääkis Mari-Ann. Tunne Kelam täiendas: „Mina tunnen taolistel sündmustel alati natuke piinlikkust. Mõtlen, kui vähe me tegelikult ikka tunneme oma sugulasrahvaid ja kui vähe me hoolime. Eriti nüüd, mil meil, eestlastel, on elu hea ja riiklik vabadus taastatud. Eriti nüüd on meie kohus tunda huvi ja aidata hõimurahvaid, kes on hädas. Neid, kes on ohustatud. Kelle keel ja kultuur on surve all.“

Lähme, hellad, käime, kullad …

Jutluses nimetas misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru, et hõimupäevade pidamine ulatub aastasse 1928. Nõukogude ajal hõimupäevi ei peetud, kuid traditsioon taaselustati 1988. aastal. Ta osundas hõimurahvaste teemal palju kirjutanud Jaak Prozest, kes on öelnud: „Hõimurahvaste tundmine on üks osa meie enda rahvustundest. Kui me ikka ei tea ega tunne hõimurahvaid, siis on ka meie endi rahvustundega asjad halvad.“

Meeleolu aitas luua rahvalaulutöötluste esitusega Viimsi koguduse kammerkoor. Ka ühislauluks oli valitud regivärsiline kirikulaul „Lähme, hellad, käime, kullad“. 

Hõimupäeva oikumeenilist palvust peetakse oktoobrikuu kolmandal pühapäeval erinevates Eesti kirikutes algusega kell 16 alates 2009. aastast.

Liina Raudvassar