Hõimurahvaste identiteedist ja tulevikust

Oktoobri kolmas nädal on minevikku jäänud koos paljude meie sugulasrahvaid tutvustavate hõimuüritustega üle kogu maa. Kuigi hõimupäeva tähistatakse lipupäeva ja ametliku riigipühana laupäeval, kestavad kontserdid, konverentsid ja muud toredad kohtumised kogu nädala ja kauemgi. 

Nädala viimase üritusena toimus pühapäeval, 17. oktoobril Viimsi Püha Jaakobi kirikus traditsiooniline hõimurahvaste palvepäeva oikumeeniline palvus, milles Jumala ette kanti kõik suurde soome-ugri peresse kuuluvad rahvad. Palvuse meeleolule sobivalt kõlasid koraalide asemel eesti vaimulikud regivärsilised rahvalaulud, kus eestlauljaks oli kõrgetasemeline koguduse kammerkoor. 

Soome-ugri valdkond sai meediakajastust ka suvel, mil Tartus toimus VIII soome-ugri rahvaste maailmakongress. Tähelepanu pööramine meie hõimukaaslastele, kellest meie tänast eesti identiteeti edasi kandnud esiisad eraldusid Eesti aladele asudes rohkem kui kolm aastatuhandet tagasi ning kellega koos veel tosin sajandit tagasi hoiti koos soome-ugri maailma enamikus Põhja-Euroopas Skandinaaviast Uuralini ja üle selle Siberisse, on nüüdisajal suureks abiks ja toetuseks aina vähenevatele soome-ugri rahvastele idas. 

Kokku on soome-ugri rahvaid järel ligi 30, keeli veelgi rohkem, kuid riigirahvuste eestlaste, soomlaste ja ungarlaste kõrval on kõiki teisi rahvaid kokku vähem kui paar miljonit. Nendest mitmete edasine eksistents on kahtlasevõitu, sest mõnd soome-ugri emakeelt rääkivate vanaemade-vanaisade paljud lapsed on passiivsed keelekasutajad, kes saavad ise aru, kuid ei räägi, ning nende lapsed pole enam sedagi. 

Linnastuvas maailmas ei ole soome-ugri keeled saanud neile kuuluvaid põlisrahvaste õigusi rakendada, sest Venemaa võimurežiim seda ei luba. Emakeelsed koolid, ajalehed ja muu traditsiooniline meedia jääb ajalukku, õnneks on jalad alla saanud suuresti eraviisiliselt toimiv soome-ugri virtuaalmeedia. 

Samas on väikerahvaste alavääristamine nende oma rahvusvabariikides viinud vaimse rõhumise kõrval ka sotsiaalse allakäiguni, kus rasketele majandusoludele ja ka töötusele lisaks võtab võimust alkoholism. Paljud senised asualad on loodusreostuse, raiskava majanduse ning prügi tõttu muutunud elamiskõlbmatuks. 

Venemaa juhtkond pole siin palju abistanud, vastupidi – muutunud järjest enam kahtlustavaks igasuguste väliskontaktide ja koostöö osas, mille tüüpiliseks näiteks on õnneks läbi kukkunud Tartu maailmakongressi boikotikatse. Samas on üks selle mordva rahvusest korraldaja (endine Saranski linnapea) valitud nüüd Vene Föderatsiooninõukogusse, olles ameti poolest kõige targem ja ilusam soomeugrilane Venemaal. Vaevalt see edasist koostööd kergendab.

Soome-ugri vaimumaailm läbib koos identiteedikriisiga otsingute perioodi. Teatavasti on suur osa soome-ugri rahvaid Venemaal õigeusku, osaliselt ka Euroopa viimasteks loodususu järgijateks loetud marilased, kellest suur osa (ilmselt suhteliselt rohkem kui Eestis) ristitud. Sellegipoolest tõrgun neid kõiki ristirahvaks kuulutamast (nagu ka meie õigeusklikku venekeelset elanikkonda Eestis) – tegu on rohkem nn riigirahvusliku etnilise identiteediga, mis meie eestivenelaste puhul näitab kuulumist Vene maailma ning Venemaa väikerahvaste puhul lojaalsust võimule. 

Tegelikku vaimset olukorda iseloomustaks paremini ehk sünkretism, kus ortodoksne ristiusk on ühe komponendina lihtsalt kõige muu riituse, uskumuste ja väärtuste kõrval olemas. Nukrat olupilti sobivad rõõmustama mõned positiivsed arengud pühakirja tõlkimisel. Õigeusu kirik on isa Atamanovi tõlketöö kaudu kinkinud udmurdi rahvale oodatud ja igatsetud täispiibli, paari aasta sees on lootust ka komidel selle tähiseni jõuda. Lisaks on üheksal rahval olemas omakeelne Uus Testament ning ülejäänutel osa sellest.

Meie jaoks on suuresti mõistetamatu sealne omakeelse vaimuliku sõna oluline roll. Venemaal omakeelsetes külades elanud vanem rahvas ei saa neile võõrapärase vaimuliku vene keelega hakkama, paljudele on see keeruline võõrkeel, mille kaudu elava Jumalaga suhelda on vaevaline ja tuimavõitu. Mõnedel rahvastel polnud isegi kindlust, kas nende oma sõna Jumala kohta ristiusus kasutada kõlbab ega mõnd puuslikku või kivijumalust meenuta. 

Just emakeelne pühakiri on saanud allikaks, kus inimeste jaoks muutub Jumal lähedaseks, kellele oma süda koos kõikide murede ja valudega avada. Seetõttu on oluliselt suurenenud ka koguduste tähtsus ja osalemine selles, mida mitmed meie misjonärid võivad kinnitada.

Soome-ugri maailmas ei ole praegu lihtsad ajad. Olgem siis meie idapoolsetele hõimurahvastele toeks ja abiks, hoidkem neid eestpalves, et neil oleks jätkuvalt nimi ja nad elaksid ning peaksid kinni, mis neil on.

 

 

 

 

Mart Rannut,

keeleteadlane