Hõimurahvaste kogudusel külas

Saranskis tähistati mokša-ersa koguduse 25. sünnipäeva.

Laupäeval peeti koguduses osadusõhtut koos Soome sõpruskoguduse esindajatega. Pühapäevasel pidulikul jumalateenistusel teenis koguduse õpetaja Andrei Vladimirov ning jutlustas piiskop Aarre Kuukauppi.
Moskvast umbes 650 km kagus asuvas Mordva vabariigi pealinnas Saranskis on ligikaudu 300 000 elanikku. Neist viiendik on meie hõimukaaslased mordvalased: ersad ja mokšad.

Algus oli EELKs
Kui mokša-ersa kogudus veerandsada aastat tagasi asutati, kuulus see EELKsse. Kogudus registreeriti 5. novembril 1991 toonase EELK peapiiskopi Kuno Pajula allkirjastatud avalduse alusel. 1992. aastal Ingeri kirik iseseisvus ning ka mokša-ersa kogudus läks üle selle alluvusse.
Aastaid käis kogudus koos seal, kus parasjagu võimalik oli. 1996. aastal osteti väike puust majake Titovi tänaval. Mõni aasta hiljem kerkis selle maja laiendusena palkidest kirikuhoone, mis pühitseti sisse 5. novembril 2001.
Toetust kiriku ehitamiseks saadi põhiliselt Ameerikast ja Soomest. Kuid oluline roll oli ka koguduse tollasel karjasel Mikiž Mišinil, kes käis ehitusfirmade ustele koputamas, paludes abi korras laenuks kraanat, veoautot või mõnd töömeest – sõltuvalt sellest, mida ehitusel just parasjagu tarvis oli.
Minu misjonärikarjäär algas just Saranskis, kus töötasin tähtajalise misjonisaadikuna aastail 1999–2001. Tegin seal laste- ja noortetööd nii mokšakeelses mokša-ersa koguduses kui ersakeelses Velmema (ülestõusmine) koguduses. Minu silme all kerkis toona ka kirik, mille pühitsemisele pärast Mordvast lahkumist spetsiaalselt kohale läksin.

Rõõmus taaskohtumine
Seekordsele koguduse pidulikule sünnipäevale sõitsin suure õhinaga. Minu viimasest käigust oli möödas kaksteist aastat ning olin kuulnud, et linn on vahepealsete aastatega palju muutunud. Põnevusega ootasin kohtumist tuttavate inimeste ja paikadega.
Linn oli tõesti muutnud, kuid inimesed olid ikka needsamad, armsad õed-vennad. Minu toonastest pühapäevakoolilastest ja noortest on nüüdseks saanud emad-isad, aga tore oli näha, et kogudus on nende jaoks endiselt oluline. Rõõmustav oli näha uusi inimesi ja kuulda, kuidas mitmed inimesed omavahel ersa ja mokša keeles rääkisid.
Need hõimukeeled on endiselt elavas kasutuses ning järelikult leiavad soomlaste eestvedamisel tehtava piiblitõlketöö tulemused ka kasutust. Uus Testament on mõlemasse keelde juba tõlgitud, nüüd tõlgitakse Vana Testamenti.
Laupäevasel osadusõhtul meenutati koguduse ajalugu ja kõneldi suhetest Soome sõpruskogudusega.
Pühapäevane jumalateenistus oli pidulik, piiskop jutlustas ning kohale oli tulnud koguduse neidki liikmeid, kes harvemini kodulinna ja -kogudusse satuvad.
Siis oli aeg sõnavõttudeks. Esmalt õnnitlesid kogudust piiskop ning sõpruskoguduse esindajad. Mina ise olin tervitussõnu öeldes koguni kolmes rollis: esindasin Soome Rahvamisjonit, selle organisatsiooni Venemaa töötegijaid ning olin ka koguduse endise laste- ja noortetöötegija rollis.
Soome piiblitõlkeinstituudi poolt tervitas kogudust selle enda kasvandik, nüüd Vana Tertamenti mokša keelde tõlkiv Olga Kuukauppi, piiskopi minia (ja minu kunagine pühapäevakoolilaps). Siis laulis jälle koguduse naisansambel ning peo lõpuks kaeti kirikusaali pikk laud ja pakuti maitsvat kehakinnitust.
Liliann Keskinen

Pildigalerii: