Hoitud olemisest

Hea lehelugeja, mul on rõõm kinnitada, et muude oluliste teemade keskel leiab viimastel aastatel hingehoid järjest enam kajastamist ning see valdkond pakub inimestele huvi.
Seetõttu olen valmis nüüd ja edaspidi oma mõtteid leheveergudel jagama, et huvi võiks veelgi enam toitu saada. Kui on konkreetseid teemasid, millest on soovi ajalehe vahendusel lugeda, võib julgesti mulle teada anda, sest ennekõike on vaja kirjutada sellest, mis inimesi puudutab.
Samuti ootan alati tagasisidet inimestelt, kelle eluteel on olukordi, mis on hingehoidja juurde viinud. Millised need kogemused on olnud ja mis on inimesi aidanud?

Kogetud emotsioonid
Elu jooksul elame läbi palju erinevaid olukordi, millest suurem osa ununeb. Me ei teadvusta läbielatust väga paljut, kuid on kindlaks tehtud, et kogetud emotsioonid talletuvad meie sees. Nii on ka arusaadav, miks me vahel reageerime pealtnäha pisiasjadele selliselt, et ennastki üllatab.
Leina puhul teame, et me ei koge seda ainult kellegi surma korral. Me leiname ka suuremate elumuutustega seoses – ei pruugi sugugi kerge olla kohaneda uue elu- või töökohaga, kooli või kogudusega. Töökoha kaotus, õnnetused peres, ka lapse sünd võivad olla sündmused, mille järel endas tasakaalu hoidmine on raskendatud ja võivad tekkida tunded, millega toimetulekul vajame teiste abi. Hingehoidja võiks olla sellisel juhul esmane toetaja, kes aitab aru saada, mis on juhtunud ja mida see inimesele tähendab ning kuidas sellest hetkest on võimalik edasi minna.
Kaos meie sees läheb tavaliselt ainult suuremaks, kui me oma mõtteid päevast päeva enda sees ketrame ja lahendust näha ei suuda. Kõrvalpilk on abiks. See teadmine, et kellelgi on minu jaoks aega selles hetkes päriselt mind ära kuulata. Tänases maailmas valitsev kiirus vajutab tavaliselt oma pitseri ka sellistes kohtades, kust inimene loodab abi leida.

Jagatud mure
Kristlastel on alati hea võimalus abi leida Jumalalt otse, palvete kaudu. Tunnetada seda, et Jumal on kogu aeg ligidal ja saab aidata kanda ükskõik millist raskust. Samuti on võimalus minna kogudusse ja kogeda sealset toetust, kuid küsigem nüüd endalt, kas ma julgeksin ja tahaksin minna kogudusse oma muret jagama. Kas ma läheksin, et paluda eestpalvetajail oma olukorra eest palvetada?
Jah, see võiks nii olla igas koguduses, et ükskõik millises olukorras julgeks inimene tulla ja otsida tuge ning mõistmist teistelt koguduseliikmetelt ja oma koguduse vaimulikult, kuid reaalsuses on see nii, et kas ei julgeta oma murest teistele rääkida või peljatakse, et koguduse vaimulikul on isegi palju tegemist.
Kerge on tekkima mõte, et minu asi pole nii tähtis, püüan kuidagi ise hakkama saada. Lisaks muidugi pidevalt luuravad mõtted: „mis siis saab, kui teised sellest kuulevad? Mida nad minust mõtlevad? Kas see mitte ei tee mu olemist veel halvemaks/ebakindlamaks?“
Mida saaksime teha, et rohkem üksteist julgustada ja toetada? Üks omavalitsusjuht ütles mulle mõni aasta tagasi, kui vestlesime hingehoiu vajalikkusest: „Tead, aga tegelikult oleme me kõik ju üksteisele hingehoidjad.“ Tõesti, me saame olla üksteisele toeks hingede hoidmisel. Selleks, et inimesed saaksid üksteiselt rohkem hingelist tuge.
Me saame olla üksteise hinge hoidjad, kuid hingehoidjaks saab olla abivajajale ikka see inimene, kes on saanud vastava ettevalmistuse. Eestis hakati hingehoidjaid koolitama 1990ndatel Tartu teoloogia akadeemias ja see hea töö jätkub pärast TTA liitumist usuteaduse instituudiga. Ettevalmistus on hea.
Sama heaks peaks saama ka teadlikkus hingehoidjate olemasolust. Sellest, et Eesti eri paikades tegutsevad hingehoidjad. Nad on inimesed meie keskel, kes on valmis olema toeks oma hooliva tähelepanu, teadmiste ja kogemustega. Täitma kutsumust, mille Jumal neile on andnud. Uue kohtumiseni leheveergude vahendusel või silmast silma! Hoitud olemist meile kõigile!
Tuuli Võsa,
MTÜ Hingetugi hingehoidja