Homme on taevaminemispüha
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Uudised / Number: 29. mai 2019 Nr 24 /
Homme, 30. mail tähistame Kristuse taevaminemispüha. Püha langeb alati neljapäevale, kuna on 40 päeva pärast ülestõusmispüha.
Üks kolmest kirjakohast, kus taevaminemissündmust kirjeldatakse, on järgmine: „Kui Jeesus seda oli öelnud, tõsteti ta nende nähes üles ja pilv varjas ta nende silme eest. Kui nad taevasse vaatasid tema minekut, vaata, siis seisis nende juures kaks valgeis rõivais meest, kes ütlesid: „Galilea mehed, mis te seisate siin ja vaatate üles taevasse? See Jeesus, kes teilt võeti üles taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite teda taevasse minevat.“ (Ap 1:9–11) Veel võib juhtunust lugeda Markuse ja Luuka evangeeliumi lõpus.
Taevaminemispüha tähendust on kristlastel mõnikord olnud veidi raske mõista. Ehk on see ka üheks põhjuseks, miks seda püha kõikjal ei tähistata. Näiteks 27. mai seisuga interneti teel infot otsides on Tartus elaval luterlasel lähimad kirikud, kus saaks sel päeval jumalateenistusest osa võtta, Nõo ja Põlva.
Ehk tuleneb püha tagaplaanile jäämine ka sellest, et selle sisu on ime, mis ületab meie mõistuse piire ja paneb ehk ka seetõttu selles kahtlema. Võib-olla kerkivad silme ette ka veidi naivistlikud pildid pilveserval istuvast Jumalast, kes vaatab alla inimeste peale. Selliseid kujutelmi Jumalast kohtas nõukogudeaegses ateistlikus propagandas, kus religiooni alavääristati. Ime ja alavääristamine. Mõlemaid on veidi raske vastu võtta.
Ilmselt avaneb selle suurpüha sõnum enam, kui avastame, et taeva all pole silmas peetud ruumilist taevalaotust, vaid piiride ületamist ehk paika, mida ei saa piiritleda, ta on lõputu ja igavene. Taevas võib olla kõikjal. Ta võib olla meile kättesaamatu unistus, igatsus, ent võib meile ulatada ka oma käe läbi aja ja ruumi. Sel juhul räägitakse taevas-avaneb-kogemusest, mis on läbi sajandite inimeste südameid vapustanud ja usule toonud ning teeb seda ka tänapäeval.
Kätlin Liimets
