Igaühe meele järele?

Ametivend Allan Kährik on kord kirjutanud lõbusa loo pealkirjaga «Ootused kirikuõpetajale»:
«- Kui kirikuõpetaja juuksed on hallid, on ta liiga vana.
– Kui ta välimus on nooruslik, siis pole tal kogemusi.
– Kui ta teeb kodukülastusi, peaks ta rohkem õppima.
– Kui ta ei tee kodukülastusi, siis on ta laisk.
– Kui ta külastab vaeseid, siis ta püüab saada tunnustust oma vaimsusele ja usule.
– Kui ta külastab rikkaid, siis on ta raha peale väljas.
– Kui ta teeb ettepanekuid kiriku paremaks tegemiseks, on ta diktaator.
– Kui ta seda ei tee, siis on ta kaasajooksik.
– Kui ta sinuga räägib, siis tahab ta saada sinu raha.
– Kui ta sinuga ei räägi, ei hooli ta sinust.
– Kui ta jutlustab terve tunni, siis on ta pikaldane.
– Kui ta peab lühikese jutluse, siis on ta laisk ega õpi piisavalt.
– Kui ta ei suuda kõikidele meeldida, siis kahjustab ta kirikut.
– Kui ta meeldib kõikidele, siis pole tal põhimõtteid.
– Kui ta saab palka, siis saab ta kindlasti liiga palju.
– Kui ta palka ei saa, siis ajab ta kindlasti korjanduse oma taskusse.
– Kui ta peab jutlust majanduslikust heaperemehelikkusest, siis on ta huvitatud ainult rahast.
– Kui ta ütleb, et raha ja majandus pole olulised, siis tahab ta seda raha endale saada.»
Möödunud nädalal Jõhvis toimunud kirikukogul jäi peapiiskopi ettekandest ja sellele järgnenud aruteludest kõlama meie kiriku ühe valupunktina kaadriprobleem: kõige suurem vanuseline grupp vaimulikke on 30–40aastased – kokku 55, peaaegu sama palju (50) on 40–50aastasi. Ühelt poolt võime olla rahul, et enamik vaimulikke on parimas tööeas, teisalt peame arvestama sellega, et 15 aasta pärast algab aeg, kus kahekümne aasta jooksul siirdub emerituuri peaaegu pool vaimulikkonnast. Praegu sellele järelkasvu veel näha ei ole.
Peapiiskop sedastab: «Neljakümnel kogudusel puudub kohapeal oma vaimulik. Koguduste püsimise ja kasvu eelduseks misjonialal on oma vaimuliku leidmine – ka tingimusel, et oma põhisissetuleku saab ta mõnest muust ametist. Hetkel hindan vaimulike vajadust umbes 50-le. Siin näen kahte võimalust: tuua madalamale ordinatsiooni hariduslikud nõuded või mitmekordistada teoloogiaüliõpilaste arvu. Tänastes oludes jõuab kümnest üliõpilasest ordinatsioonini umbkaudu üks.»
Julgen arvata, et vaimulike järelkasvu aeglus pole tingitud üksnes madalatest palkadest ja koguduseõpetaja ameti vähesest atraktiivsusest või kogunisti selle negatiivsest kuvandist ühiskonnas, vaid ka tööandja – kiriku ja koguduste – poolt vaimulikele suunatud ebarealistlikest ja samas vastukäivatest ootustest.
Loomulikult ei ole see kiriku ajaloos midagi enneolematut. Aga küllap tasub meil endile teadvustada, et me ei saa vaimulikelt oodata rohkem, kui oleme kirikuna valmis nende väljaõppesse ja töökeskkonda panustama. Ma ei pea sugugi silmas üksnes palka, autokompensatsiooni ja pastoraati, vaid ka vaimulikku, sotsiaalset ja emotsionaalset olustikku, milles kirikuõpetajad päevast päeva oma tööd teevad.
Jah, vaimulike teoloogilise ja professionaalse ettevalmistuse, isikuomaduste ja usulise pühendumise suhtes lati alla laskmine oleks ilmselt saatuslik viga. 
Olen kogu oma teadliku elu kirikuõpetajatele alt üles vaadanud ja teen seda kindlasti edaspidigi. Allan Kährik aga lõpetas oma mõtiskluse viitega Anthony de Mellole: «On üks asi, mida isegi Jumal ei suuda,» ütles Õpetaja õpilasele, kes kartis inimesi solvata. «Ta ei suuda olla igaühe meele järele.»

Marko Tiitus