Igavikulise puudutuse ootus
/ Autor: Aire Parts / Rubriik: Elu ja Inimesed, Hingehoid / Number: 17. detsember 2025 Nr 46 /
Kui ma laps olin, oli meil kodus ukse küljes igal aastalõpul koos ajalehega saabuv kalender. A3 suurusel paberil olid kõik 12 kuud üksteise kõrval tulpades: mõni lühem, mõni pikem, nädalad eristatavad ja pühad punasega. Et kogu aasta kulg oli pidevalt silme ees, said numbrid, kuud ja päevad ruttu selgeks.
Kuna pidevalt oli vaja midagi oodata, aitas kalender aimata sellele kuluvat aega. Uue kuu saabudes kujutasin ette, kuidas aeg „hüppab“ lõppeva kuu lõpust uue tulba algusesse. Kõige olulisemaks katsumuseks tundus ajale olevat aga aasta lõpuosa, sest siis pidi ta sooritama eriti suure õhuhüppe vanast kalendrist uude.
Oli igati kohane, et sel ajal valitses kodus peomeeleolu. Tuli ju abiks olla, et aeg olulist hetke maha ei magaks. Kui uus kalender paika sai, oli selge, et kõik õnnestus ja elu läks taas rahulikumalt edasi.
Muidugi oli eristuvaid vahepeatusi: sünnipäevi, surmapäevi, külaskäike. Kõigele lisaks hõljus kalendri ümber alati nähtamatuna ka midagi salapärast, mida polnud kirjas. Ei selgitatud, miks, aga täiskasvanuid valdas aeg-ajalt mingi ärev-rõõmus ootus oma toimetustega. Ja kõige haaravamalt ikka aasta lõpus.
Aukartus jõuluaja ees
Mu lapsemõtted on aja jooksul täienenud, kuid aukartus jõuluaja ees on ikka alles – igatsus osa saada ja et kõik oleks hästi.
