Imbi Arro hoiab lapsi ja kogudust

Diakon Imbi Arro (56) on seitsme lapse ema, lastest vanim on 29-, noorim 16aastane.
1996. aastast on ta lapsi üksi kasvatanud. Toeks jäid palved, ainult lootuse palved, mis andsid viimselt jõudu elada vaid päeva korraga.
Kord küsinud üks ametnik Imbilt tema töö ja ameti kohta, vastuseks sai, et täiskohaga ema. Ametnik ei mõistnud ning küsis uuesti. Vastus: ema, täiskohaga!
Kunagi pooleli jäänud ülikooliõpingud Tartus asendusid 2004. aastal õpingutega EMK Teoloogilises Seminaris. Õppimine oli nauding, ütleb Imbi täna, nüüdseks juba EELK UI kristliku kultuuriloo magistrant.
«Meil kõigil on häid kogemusi sellest, kuidas Issand viib läbi raskete aegade maisel, inimlike vajaduste tasandil. Aastaid tagasi olin elu kõrbes, töötuna ja üksi lastega. See oli imeline kooliaeg, tuli õppida iga päev usaldama Jumalat. Usaldama ja mitte muretsema.
Sageli algas hommik tühjusega, aga päev tõi täitumuse. Issanda inglid, teenijad vaimud, olid tegevuses ja abi tuli ootamatult. Me harjusime teadmisega, et Taevaisa ei jäta meid hätta. Kui juhtusingi mõnikord muretsema, ütlesid lapsed, et pole vaja muret tunda ja nuriseda, küll me saame hakkama,» meenutab Imbi olnud päevi.
Möödunud aasta novembrist on Imbi Arro Tapa Jakobi koguduse diakon. Koguduse õpetajana võin ainult Jumalat tänada, et Ta juhatas mind kutsuma Imbit kirikutööle Tapale. Paremat abilist ei ole võimalik soovida. Imbil on üks suurepärane iseloomujoon: ma ei ole kunagi kuulnud, et ta ütleks kellegi kohta midagi halba. Ei noomi, oskab maandada pingeid, aga kui vaja, ütleb sõna sekka ja on valmis tasakaalukaks aruteluks.
Koguduse liikmed hindavad Imbit kui head lohutajat, kellele on võimalik kõike ära rääkida. Armas, leebe, rahulik ja mõistev – need tema omadused väljendavad emaks olemist. Tapa Jakobi kogudusel on, mille pärast Jumalat tänada.

Reet Eru,
Tapa koguduse õpetaja

LAPSED EMAST
Johannes-Paul: Aitäh, et oled mulle hea ema.
Klemens: Ema, soovin sulle palju jõudu ja jaksu edaspidiseks, et sa aitaksid ka oma lapselapsi kasvatada nii, nagu kasvatasid oma lapsi. Seniks soovin rahulikku ja toredat puhkuseaega.
Kristiina: Ema, sa oled alati kuulanud ja andnud nõu, samas ei surunud sa oma tahet peale. Nii hea on olnud oma muresid ära rääkida, ilma et oleks tulnud kriitikat. Ema, mul on hea meel, et sa oled vaimulik. Nüüd on sul küll vähem aega meie jaoks, aga ma olen rõõmus, et oled leidnud rahu ja oled oma eluga rahul.
Mäletan, kui kord koolis emadepäeva peol, kus ka mina laulsin, olid kõigil lastel lilled käes, aga mina olin unustanud lilled maha. Teised läksid oma emadele lilli viima, sina istusid, aga ma ei julgenud isegi mitte sind kallistama tulla. Ma heastan nüüd oma kohmetuse – kallis ema, kallistan sind emadepäeval!
Susanna: Mina tahan sind, ema, tänada selle eest, et sa oled meid kasvatanud läbi igasuguste raskuste. Tänan, et sa oled meie nimel vaeva näinud. Loodan, et miski siin elus ei jää sulle tasumata. Soovin sulle imelist emadepäeva! Loodan, et sel päeval saad tunda uhkust, et oled nii paljuga hakkama saanud!