In memoriam Illar Kannelmäe

In memoriam
Illar Kannelmäe
28.08.1936–30.10.2010

Kõigepealt meenub üks pilt mullusest suvest. Paat sõitis ninaga Suur-Pakri rannaroogu. «Võtke kingad-püksid jalast, sumage kaldale, sealt paar-kolm kilomeetrit kõndimist, ning oletegi kabeli juures,» ütles paadimees ja osutas ähmaselt lõuna suunas. Redel, nivelliir, kaamera ja kotid turjale, ja hakkasime astuma. Esiti roog, võsa ja mättas heinamaa, alles Suurküla juures kindlam tee. Siis rannalage, pisut eksimist ja lõpuks kabelitorn kaugel eemal. Olin juba hakanud kahetsema, et Sind sellesse loosse mässisin. Aga Sina ei pannud justnagu tähele – ei kesksuve liikumatut õhku, sääski ega maale tulemisel viga saanud jalga. Sina rääkisid lugusid. Lapsepõlvest Kernus, arhitektiks õppimisest Tallinnas, sekeldustest linnaametnikuna, armsast Lätimaast, mis oli Sulle andnud naise. Ja muidugi objektidest, mida Sul pika praktika jooksul oli kogunenud lugematul hulgal. Sa olid hea jutustaja, mahe ja lõbus, halba sõna Sinult ei kuulnud.
Lõpuks olime kabeli juures. Mõõdulint, paberid, pliiats kõrva taha ja redelid püsti – nüüd olid Sa teine mees või õigemini poisike. Jälgisin silmanurgast, kas Sa hoogu sattudes liiga kõrgele ei turni ja kas ikka jaksad, südameoperatsioonist polnud ju kuigi palju möödas. Keskendunult täitusid lehed mõõdistuste ja eskiisidega. Nüüd ei kuulnud Sa, kui Sind hüüti, nüüd mõtlesid ainult tööst. Teadsin, et tühja ava mõõtes näed Sa selles juba akent, variante, sõlmi, detaile. Just ajaloolise detaili tundmises olid Sa ületamatu. Detail ei ole pisisasi, ütlesid Sa. Puhtaid jooniseid pidi ootama. Aga kui need ühel päeval jõudsid, oli see nauditav vaatamine. Kaunis joon, alati läbimõeldud, ajastut ja ajalugu arvestav lahendus. Sa olid kirikuarhitekt. On selline amet, mida ei saa pidada muuseas, vaid ainult suure armastuse ja usuga. Ja seda Sul jätkus.
Raske on üles lugeda kõiki kirikuid, milles on Sinu tööd. Aga üks on kindel – Sa pole lõpetanud. Alles said valmis Ilumäe kabeli joonised, veel pole alustatud Sinu kavandatud Pöide kiriku aknaid, Vilivalla kabelit, pooleli on toomkiriku muusikatuba ja seesama Suur-Pakri kabel. Tean, et oma tagasihoidlikkuses ei mõelnud Sa kunagi maisele monumendile. Aga ometi Sa rajasid selle – märkamatult, sõbralikult, hinge ja kogemusega. Mõnes kirikus on Sinu loodud altar, teises pingid või aknad, Sinu joonistest on sündinud terveid kirikuid. Sa mõtlesid vanadele majadele ja inimestele, nüüd meenutavad need majad ja inimesed Sind.
Istun toomkirikus, pingil, kus me Sinuga oma kohvi jõime ja sageli üsna kummalistest asjadest rääkisime – lauluraamatu laua kaldenurgast näiteks. Mind vaatavad Sinu värvilised aknad. Mõtlen läinud laupäevale. Telefonihelin. Illarit ei ole enam … Kuidas, kus siis? Toomkiriku tornis, kellade juures. Ja tõesti, ma ei imestanud.    
Juhan Kilumets
EELK konsistooriumi kunsti- ja arhitektuurikomisjoni, kirikurestauraatorite ning paljude koguduste ja pühakodade nimel