In memoriam Õpetaja Vello Salumit meenutades

Andresepäeval, 30. novembril lahkus ajast igavikku meie kiriku ustav hingekarjane Vello Salum. Täpselt 32 aastat tagasi andresepäeval 1983. aastal pidas Vello Salum oma esimese jumalateenistuse EELK Pilistvere Andrease koguduse õpetajana.
Vello Salum sündis 5. juulil 1933 Vahe talus Elistveres Äksi kihelkonnas viielapselise pere neljanda lapsena. Tema koolitee algas Saare algkoolis, jätkus Palamusel ning Jõgeval. Rõõmsalt mainis ta ikka, et on Tootsi koolivend, kuigi erinevatelt aastakümnetelt. Samuti jutustas ta varajasest huvist maaparanduse vastu, kus poisipõlves kevadsulale kaasa aitas või kodutalu kraavide veevoolu juhtis.
Nii õppiski Vello aastail 1952–1957 maaparandust EPAs ja töötas Türi traktorijaamas. Nõukogude aja maaparanduspõhimõtted olid temale siiski vastukarva ning pöördeliseks sai Vello Salumi jaoks 9. mai 1959, mil ta korjas Põltsamaal kokku punalipud ning viskas need jõkke. See tõi kaasa probleeme punavõimuga ja töö lõppemise nõukogude süsteemis.
Uku Masingu kirjutisi oli Vello Salum lugenud juba tudengipõlves ning kuulnud, et Masing veel elab ja õpetab, olid edasised plaanid selged. 1961. aastal asus ta õppima EELK Usuteaduse Instituuti ning ordineeriti vaimulikuks 16. juunil 1970.
Vello asus teenima Ambla kogudust ja töötas seal kuni 1981. aastani. 1979–1982 oli ta Järva-Madise õpetaja. Juba Ambla ja Järva-Madise päevil koondus tema ümber teisitimõtlejaid, dissidente ja veidrikest kunstnikke, kelle suhted punavõimuga olid keerulised. Vello pakkus neile hingamisruumi ja mõttevabadust.
Ilmselgelt ei meeldinud tema jutlused ja tegevus nõukogude võimule ning 1981. aastal võeti tal terveks aastaks ära jutlustamisõigus. See ei takistanud Vello Salumi tööd ning lõpuks sundis nõukogude võim ta koguduse teenimisest loobuma. Vaba mehena külastas ta ametivendi ning rändas ringi Gruusia kloostrites.
1983. aastal andis nõukogude võim Vello Salumile loa asuda teenima Pilistvere kogudusse. Siin algas räämas kirikuküla ülesehitamine ning sai uut hoogu Eesti riigi taastamistöö. See käis käsikäes aktiivse aiapidamise ja lillekasvatusega, mis aitas toita paljusid teolooge ja ametivendi. Pilistvere kirikuaia nartsissipõld meenutab neid aegu praeguseni.
Pilistvere kirikuküla ülesehitamise ja aktiivse aiapidamise kõrval suutis Vello Salum teha kõik endast oleneva, et Eesti saaks vabaks rahvusriigiks. Ta oli üks Eesti Muinsuskaitse seltsi asutajaid 1987. aastal. Koos mõttekaaslastega asutati 20. augustil 1988 Pilistveres Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. On märgiline, et täpselt kolm aastat hiljem sai Eesti taas iseseisvaks riigiks.
Vello eestvedamisel rajati kommunistliku genotsiidi ohvrite memoriaal – Pilistvere kivikangur. Ta oli tuline ühistegevuse ärgitaja ja peretalude taastamise eestkõneleja. Vello manitses väsimatult prügi liigselt tootmast ja toitu raiskamast olukorras, kus meie koduplaneet reostub ja inimesed surevad nälga.
Vello Salum elas tulevikukujutlustes ja sai selleks julgustust prohvet Miika sõnadest: «Siis nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima» (Mi 4:3b). Vello Salum julges uskuda ja usaldada Jumala tõe täiuslikku teoks saamist inimeste keskel. Sellest kõneleb kogu tema elu – kätetöö ja vaimutöö.
Matusetalitus 10. detsembril kl 11 Pilistvere kirikus.
Hermann Kalmus,
Pilistvere Andrease koguduse vaimulik