In memoriam: Toomas Paul

Ajast on igavikku kutsutud EELK titulaarpraost, teoloogiadoktor ja emeriitõpetaja Toomas Paul (29. oktoober 1939 – 15. juuli 2026) – vaimulik, teoloog, piiblitõlkija, õppejõud, esseist ja Eesti ühiskonna suur mõtestaja.

Paari aasta eest Toomas Pauli 85-sünnipäeval sobivat kirjakohta valides pöördusin Koguja poole, kes kirjutab: „Oli väike linn ja selles vähe mehi; suur kuningas tuli selle alla, piiras seda ja ehitas selle vastu suured piiramistornid. Seal leidus vaene tark mees, kes oma tarkusega oleks võinud linna päästa; aga ükski inimene ei mõelnud sellele vaesele mehele.“
(Kg 9:14–15)

See on minu jaoks üks kokkuvõtvaid pilte armsast õpetajast ja ametivennast Toomas Paulist. Ka tema oli Koguja kirjeldatud targa mehe sarnane, kes on oma tarkuse ja hea nõuga päästnud väga paljusid – vähemalt ühe linna jagu inimesi. Küllap palju enamgi. Päästnud erineval moel. Mõnele avas Toomas Paul Piibli, teisele tegi ta lahti kiriku ukse, kolmandale andis ta võimaluse vaadata ausalt iseendasse ja maailma. Toomas Pauli erinevas vanuses, erineva maailmavaate ja usutunnistusega õpilasi on täis terve Eestimaa.

Võib-olla on nende hulgas kirikuliikmetest rohkem isegi neid, kelle koju jõudis Toomas Paul hommikuse raadiomõtiskluse, värske ajalehe, essee või raamatu kaudu. Neid, kes ise kirikusse ei jõudnud, kuid kelle juurde läks Toomas Paul ise läbi oma mõtiskluste ja arvamuste. Toomas Paul ei armastanud esineda valmis vastustega, pigem avatud küsimuste ja mõnikord ka mõrkjalt vaimukate tähelepanekutega, mis jäid inimese enda jaoks edasi mõtlemiseks ja omaette juurdelmseks.

Minu suhe Toomas Pauliga oli eriline. Ta oli 1980. aastate lõpul minu leeriõpetaja. Tema ristis ja konfirmeeris mind 1990. aasta kevadel Tallinna Jaani kirikus. Nõnda ei olnud ta mulle üksnes vanem ametivend ja teoloogiaõpingute aegne õppejõud või autoriteet, vaid päriselt minu õpetaja – inimene, kes seisis minu kristliku ja vaimuliku teekonna alguse juures, ning kelle mõtteavaldusi ma alati huviga jägisin ja tähele panin. Ma ei olnud nende kõigiga alati lõpuni päri, kuid sain aru, et ka Toomas Paul ise ei jaganud lõpuni kõiki väljakujunenud õpetuslikke seisukohti. Ikka oli tal oma vaate- ja arvamusnurk. Kuid sümpaatne oli see, kuidas ta ei asunud oma mõtte-erisuste nimel võideldes lammutama maha seda, mida oli keegi teine kunagi varem kokku leppinud.

Aastate möödudes muutus meie õpetaja ja õpilase suhe ametivendluseks. Kuid minu austus õpetaja vastu jäi ning kogesin ise sama Toomas Pauli poolt. Mõne inimese puhul tajud ka aastakümneid hiljem, et tema ees ei saa mõtteid pealiskaudselt sõnastada. Nii oli ka Toomas Puliga. Ta kuulas tähelepanelikult ning võis siis ühe täpse küsimuse või nappide sõnadega avada hoopis uue vaate. Tema juures ei saanud ka varjuda õõnsate fraaside ega kirikliku ametikeele taha.

Meie viimaseks isiklikuks kohtumiseks jäi minu kevadine külaskäik Hiiu haiglasse. Muu argise kõrval rääkisime pikemalt – kuidas teisiti saanukski – uuest Piibli tõlkimise protsessist. Leppisime kokku, et jagan temaga uue piiblitõlke ettevalmistamiseks loodud komisjoni töömaterjale. Ta lubas neisse süveneda ja oma mõtteid jagada. Juunikuise komisjoni koosoleku materjale ma talle viia veel ei jõudnudki.

Meie viimases vestluses oli midagi sügavalt toomaspaulilikku. Ka haiglavoodis, kehalise nõrkuse ja kannatuse keskel, oli tema mõte erk ning tähelepanu suunatud Jumala sõnale, selle tähendusele ja sellele, kuidas Piibli sõnumit eesti keeles võimalikult täpselt, selgelt ja ausalt edasi anda. Veel eluõhtul oli ta ise valmis teenima Sõna.

Toomas Paul sündis 29. oktoobril 1939. aastal. Pärast tehnilise hariduse omandamist Tartu Ehitustehnikumis ja Tallinna Polütehnikumis asus ta oma isa Arved Pauli jälgedes õppima teoloogiat. Ta ordineeriti aseõpetajaks toomapäeva hakul 20. detsembril 1961 kõigest 22-aastasena. Õpetaja õigused sai ta kolm aastat hiljem 20. mail 1964.

Tema rohkem kui nelja aastakümne pikkune kogudusevaimuliku teenistus algas Ridala koguduses. Ta teenis Ridala, Lihula ja Martna kogudust, seejärel ligi kahe aastakümne jooksul Valjala kogudust ning hooldas mitut teist Saaremaa kogudust. Ta oli Saarte praostkonna praost ja hiljem Tallinna praost. Aastatel 1986–2004 teenis ta Tallinna Jaani koguduse õpetajana, samuti Tallinna saksa kogudust ja Eesti Vabaõhumuuseumi Sutlepa kabelit. Pärast emerituuri jäämist jätkas ta Tallinna Jaani koguduse korralise külalisõpetajana.

Koguduseõpetajana ei olnud ta üksnes hea jutlustaja, vaid hingekarjane selle sõna sügavamas tähenduses. Ta oskas inimest võtta tõsiselt. Ta ei kiirustanud kannatavale inimesele pakkuma odavat lohutust ega keerulisele eluküsimusele lihtsat vastust. Ta teadis, et mõnikord on vaimuliku ülesanne mitte seletada kannatust lõpuni ära, vaid jääda ja olla inimese kõrval.

Toomas Paul teenis Eesti luteri kirikut paljudes vastutusrikastes ülesannetes. Ta oli konsistooriumi assessor, kirikukogu liige, Saarte ja Tallinna praost, mitme kirikliku komisjoni liige ning osales lauluraamatu, agenda ja piiblitõlke küsimuste lahendamises. Tema teoloogiline asjatundlikkus ulatus kaugele üle Eesti piiride. Ta osales luterlike ja õigeusu kirikute rahvusvahelises dialoogis ning kuulus ekspertrühma, mis valmistas ette Porvoo ühisavaldust – dokumenti, mille alusel jõudsid Briti ja Iiri anglikaani kirikud ning Põhja- ja Baltimaade luterlikud kirikud vastastikuse täieliku osaduse ja tunnustamiseni.

Erakordselt suur oli tema panus teoloogilise hariduse arendamisse. Ta töötas EELK Usuteaduse Instituudis õppejõu, dotsendi ja Uue Testamendi professorina, hiljem Tartu Ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi professorina. Ta õpetas ka Eesti Muusikaakadeemias ning Akadeemias Nord. Tema õpilasi leidub mitme põlvkonna Eesti vaimulike, teoloogide, kultuuriinimeste ja ühiskonnategelaste seas.

Toomas Paul ei andnud edasi üksnes teadmisi. Ta õpetas mõtlema, sest ei esitanud ristiusku suletud vastuste kogumina, vaid kutsus inimesi süvenema, eristama, kahtlema omaenda lihtsustatud seletustes ning otsima tõde alandlikult ja ausalt. Ta võis olla nõudlik, terav ja irooniline, kuid tema teravus ei lähtunud soovist inimest alandada. See lähtus austusest tõe vastu ning vastumeelsusest pealiskaudsuse, mõttelaiskuse ja enesepettuse suhtes.

Eesti teoloogia-, keele- ja kultuurilukku jääb Toomas Paul ennekõike ühe meie aja olulisema piiblitõlkija ja piiblitõlke ajaloo uurijana. Koos Uku Masinguga tõlkis ta kreeka keelest Uue Testamendi. Aastatel 1971–1984 valminud tõlge ilmus 1989. ja 1990. aastal ning redigeeritud kujul 1997. aasta eestikeelses kogupiiblis. Tema doktoritöö ja mahukas uurimus „Eesti piiblitõlke ajalugu“ kujunesid Eesti teoloogia- ja kultuuriloo alustekstideks. Piibli tõlkimine ei olnud talle üksnes keeleline või akadeemiline ülesanne. See oli vaimulik teenimine. Ta teadis, et iga sõna kannab endas sajanditepikkust tõlgenduslugu ning et tõlkija vastutab ühtaegu algteksti, eesti keele ja lugeja ees. Selles töös ühinesid tema filoloogiline täpsus, teoloogiline sügavus ja erakordne keeletaju.

Ent Toomas Pauli mõju ei piirdunud kiriku ega ülikooliga. Ta oli aastakümneid üks Eesti ühiskonna kuulatumaid ja loetumaid mõtlejaid. Tema hommikused raadiomõtisklused jõudsid inimesteni ajal, mil päev alles algas. Need ei olnud pelgalt vagad sissejuhatused uude päeva. Sageli oli neis üks tähelepanek, küsimus või mõttepööre, mis saatis kuulajat veel õhtulgi.

Ajalehtedes ja kultuuriväljaannetes avaldatud esseedes käsitles ta usku, eetikat, inimloomust, kultuuri, keelt, teadust, poliitikat ja ühiskonnaelu. Ta oli arvamuste kujundaja, kuid mitte arvamuste etteütleja. Ta ei jaganud maailma mugavalt headeks ja halbadeks ega pakkunud mustvalgeid vastuseid. Ta teadis, kui vastuoluline on inimene ja kui kergesti võib ka kõige õilsam loosung muutuda enesepettuse katteks.

Tema raamatutde ja artiklite tekstides kohtusid teadlase eruditsioon, vaimuliku elukogemus, esseisti keeleline täpsus ja mõtleja intellektuaalne ausus. Ta võis ühe lausega lõhkuda enesestmõistetavana tundunud kujutelma ning järgmisega näidata, et ka tema enda seisukoht ei ole viimane sõna. Ta ei vabastanud oma lugejat mõtlemise vaevast. Vastupidi – ta pidas lugejast sedavõrd lugu, et kutsus teda kaasa mõtlema.

Toomas Pauli elutööd on tunnustanud nii Eesti riik, kirik, ülikoolid kui ka kultuuriavalikkus. Talle anti muu hulgas Riigivapi IV klassi teenetemärk, Eesti Punase Risti I klassi teenetemärk, Tallinna teenetemärk, EELK Teeneteristi II järk, EELK elutööpreemia ja kuldristi kandmise õigus. Ta pälvis Maarja medali, Aadu Luukase missioonipreemia, Enn Soosaare eetilise esseistika auhinna, Tartu Ülikooli rahvusmõtte auhinna ja Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhinna. Durhami Ülikool tunnustas teda audoktori kraadiga ning ta valiti Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia liikmeks. 2021. aastal omistas EELK talle titulaarpraosti nimetuse.

Need tunnustused annavad tunnistust tema töö ulatusest, kuid ei mõõda selle kõige sügavamat mõju. Seda mõju kannavad inimesed, kelle usu, mõtlemise ja elutee juurde kuuluvad tema sõnad. Inimesed, keda ta ristis ja konfirmeeris, kelle abielu laulatamisel või lähedaste matmisel ta teenis, kellele ta õpetas Uut Testamenti, kelle küsimustele ta vastas või kellele ta jättis vastamise asemel veel parema küsimuse.

Tänan Jumalat tarkuse ja inimliku soojuse eest, millega Issand Toomas Pauli õnnistas ning omakorda tänan oma ametivenda ja õptejat Toomas Pauli, et ta ei hoidnud seda Jumalalt saadud ande endale. Ta jagas külluslikult kõigiga, kes olid valmis kuulama, lugema ja kaasa mõtlema. Ta ei andnud alati vastuseid, vaid midagi veel väärtuslikumat: julguse küsida, kohustuse mõelda ja lootuse, et kusagilt kumab valgust.

Nüüd on tema maine matk lõppenud ja ta on jõudnud teisele poole vaikust. Puhka Jumala rahus, armas õpetaja ja ametivend Toomas. „Nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus!“ (1Kr 13:13)

Urmas Viilma

peapiiskop