In memoriam: kolonel Tõnis Nõmmik

8. mail lahkus meie hulgast kolonel, emeriitpeakaplan, titulaarpraost, teoloogiadoktor Tõnis Nõmmik (1933–2026), kes oli ühtlasi taastatud Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse üks olulisemaid ülesehitajaid. Tema elu ja teenistus ühendasid endas Eesti pagulasloo, vaimuliku kutsumuse ning sügava pühendumise Eesti riigile.

Tõnis Nõmmik sündis 29. aprillil 1933 Tallinnas Eesti Vabariigi ohvitseri perekonda. Sõda ja okupatsioon viisid tema elutee Eestist Rootsi, sealt edasi Argentinasse ning lõpuks Kanadasse. Kanadas kujunesid välja tema kaks kutsumust. Ta õppis Waterloo luterlikus ülikoolis ajalugu ja usuteadust, teenis eesti kogudusi Argentinas, Brasiilias ja Kanadas ning läbis samal ajal Kanada kaitseväe väljaõppe, teenides nii soomusväe ohvitseri kui kaplanina. See taust andis talle erilise võime mõista kaitseväe olemust mitte ainult vaimuliku, vaid ka sõdurina.

Kui Eesti taasiseseisvus, tuli Tõnis Nõmmik tagasi kodumaale. Juba enne kaplaniteenistuse taastamist osales ta selle taasloomise ettevalmistamises, nõustades kaitseministeeriumi ja kaitseväe juhtkonda. 1995. aastal astus ta tegevteenistusse Eesti kaitseväes. Kaks aastat hiljem nimetati ta kaitseväe vanemkaplaniks. 1. augustil 1998 sai temast Eesti kaitseväe peakaplan.

Need olid Eesti kaitseväe jaoks kujunemise aastad. Lisaks relvastusele ja väljaõppele vajas kaitsevägi ka eetilist ja moraalset selgroogu. Tõnis Nõmmiku juhtimisel kujunes kaplaniteenistusest professionaalne ja rahvusvaheliselt tunnustatud institutsioon. Tema kaudu avanesid Eesti kaplanitele Kanada ja teiste NATO riikide väljaõppevõimalused ning rahvusvaheline koostöö. Ta rõhutas, et kaplan peab olema seal, kus on sõdur, olles talle kaaslaseks õppustel ja eluraskustes.

Tõnis Nõmmik lõi meie kaplaniteenistuse traditsioonid. Kaplaniteenistuse pidulikud jumalateenistused ja õhtusöögid, kodumaa kaitsmisele pühendatud „Te Deum“ ja kaplaniteenistuse marss ning sümboolika ei olnud tema jaoks pelgalt tseremoniaalsus, vaid järjepidevuse ja identiteedi alus, mis seob eilse tänasega ja annab meelekindluse tulevikku vaadata.

Mul oli privileeg teenida tema kõrval vanemkaplanina aastatel 2000–2006. Need ühised aastad andsid võimaluse õppida tundma inimest, kelles ühinesid väärikus ja söakus, mida saatsid väsimatu tegusus ja sihikindlus. Temast õhkus nii ohvitseri autoriteeti kui vaimuliku soojust. 2006. aastal sain ma temalt üle võtta koos peakaplani ametikohaga kaplaniteenistuse, mille institutsionaalne ja vaimne alusmüür olid rajatud juba igati kindlale alusele.

Tõnis Nõmmik jääb Eesti kiriku- ja sõjaajalukku ka pühendunud uurijana. Tema doktoritöö Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse ajaloost ja eelloost aitas taastada meie ajaloolise järjepidevuse. Ma ei mäleta sellist hetke, kui tal kõigi tegevuste kõrval poleks olnud pooleli ka mingi uurimuslik kirjatöö. Sealjuures kandis tema katkematut tegusust sügav armastus kodumaa ja kiriku vastu. Oma elule tagasi vaadates rõhutas ta alati, et on ääretult tänulik Jumalale, kes on talle õnneliku elu andnud.

Täna on meil Tõnis Nõmmiku elule tagasi vaadates võimalik kinnitada, et ka meie oleme ääretult tänulikud Jumalale, sest Tõnis Nõmmiku elu ja väsimatu pühendumuse viljad on meid jätkuvalt edasi kandmas ja meie teenistuses kinnitamas.

Tõnis Nõmmik jääb lahutamatuks osaks Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse loost.

Puhka rahus, armas õpetaja ja ametivend.

Taavi Laanepere
Eesti kaitseväe peakaplan 2006–2015