In memoriam: kolonel Mihkel (Michael) Gustav Viise

1. mail 2026 kutsuti ajast igavikku kolonel Mihkel Gustav Viise. Eestis teatakse teda ennekõike Eesti kaitseväe esimese taasasutamisjärgse peakaplanina ning kaplaniteenistuse taastaja ja kujundajana. Tema elutee oli sügavalt seotud nii kodumaa Eesti kui ka Ameerika Ühendriikidega, kus kujunes välja tema pikk ja viljakas teenistus vaimuliku ning kaplanina.

Mihkel Viise sündis 23. novembril 1926 Tartus. Kodu-Eesti jäi tema elus alati olulisele kohale, ehkki teise maailmasõja järgsed pagulusteed viisid ta Ameerika Ühendriikidesse. Seal omandas ta hariduse, ordineeriti vaimulikuks Ameerika Ühendatud Luterlikus Kirikus ning teenis aastatel 1955–1985 USA õhujõudude kaplanina. Teenides Baltimore’i ja Washingtoni Eesti luterlikke kogudusi (1990–1995) valmis tema doktoriväitekiri „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik nõukogude perioodil 1940–1991“, mille ta kaitses 1995. aastal Virginia ülikoolis ajaloo valdkonnas.

Pärast 30-aastast teenistust USA õhujõudude kaplanina kutsuti kolonel Viise Eestisse ning ta teenis aastatel 1995–1998 kaitseväe peakaplanina. Tema ülesandeks sai kaplaniteenistuse rajamine olukorras, kus selle töö olemus ja vajalikkus polnud veel sugugi enesestmõistetav ei kirikutes ega kaitseväes. See nõudis usku, meelekindlust ja suurt isiklikku pühendumist. Tema tugevuseks oli rikkalik kogemustepagas, mis hõlmas muu hulgas kaplanina teenimist nii Korea kui ka Vietnami sõja kontekstis.

1996. aastal korraldati kolonel Viise eestvedamisel ja koostöös kapten (hiljem kolonel) Tõnis Nõmmikuga Paldiskis esimene kaplanite orientatsioonikursus, KOK-1. Mul oli koos erinevate kirikute vaimulikega au sellest kursusest osa võtta. On tähelepanuväärne, et selle kursuse seitsmest osalejast lööb tänini kaplanite ridades aktiivselt kaasa viis kaplanit. Ehk kõneleb seegi kolonel Viise töö sügavusest ja mõjust.

Tema eestvõttel võeti mind 1995. aasta septembri alguses teenistusse esimese kaitseväe kaplanina pärast Eesti iseseisvuse ja kaitseväe taastamist. Tolleaegne peakaplani kabinet asus kaitseväe peastaabis Narva maanteel, samas ruumis ajalehe Sõdurileht toimetusega, kus kolonel Viisele oli alguses antud üks väike kirjutuslaud. Seal sisuliselt ei olnud ruumi ja võimalust (isiklikuks) vestluseks. Kui tegevteenistusleping oli sõlmitud, viis kolonel Viise mind peastaabi viiendale korrusele, praktiliselt pööningule, pani seal oma käed mu peale, palvetas ja läkitas mind „põllule“.

Tagantjärele võib öelda, et see oli tema poolt väga julge otsus. Ei olnud minagi ju näinud, kuidas kaplan päriselt oma tööd teeb. Oli sisemine kutse, usaldus ja aimdus, et selles teenistuses on midagi sõdurile väga vajalikku. Kolonel Viise oskas minus seda aimdust kinnitada. Tema toetus ja kaasaelamine minu kaplaniteekonna alguses oli erakordne ning inspireerib siiani.

Kaplan Mihkel Viise panust Eesti kaitseväe kaplaniteenistuse taastamisel ei ole võimalik ülehinnata. Tema tehtud töö on kandnud meid siiani ja kannab ka siit edasi. Ta jättis endast maha mitte ainult institutsiooni, vaid ka vaimuliku pärandi – arusaama, et kaplan on sõduri kõrval seal, kus kohtuvad elu ja surm, vastutus ja hirm, südametunnistus ning lootus.

Täname Jumalat kolonel Mihkel Gustav Viise elu ja teenistuse eest.

Mälestame teda austuse, tänu ja sügava lugupidamisega.

Puhka rahus, Mihkel – hea õpetaja ja peakaplan.
Sinu teenistus jääb kandma vilja.

Ago Lilleorg
kaitseväe peakaplan