In memoriam – Jüri Ehasalu

Jüri Ehasalu astus ajast igavikku lõikuskuu 17. päeval 72 aasta vanusena. Kindlasti võinuks neid aastaid olla enam, kuid küllap nende määr on meile kõrgemalt poolt seatud. See teadmine annab rahu. Nii võime Jüri sõprade, töö- ja teekaaslastena olla Jumalale tänulikud elu eest, kuhu on mahtunud palju häid tegusid ja sõnu, pühendumist, ilu ja hoolimist. Eelkõige aga ühisel teel kogetud tuge ja armastust, mis jääb meid õnnistama. Meid, kes me koos Jüriga pikemalt või lühemalt kaasa rändasime teel, mis on üheaegselt nii maine kui taevane.

Jüri üks lemmiksalme pühakirjast oli „Jumal armastab rõõmsat andjat“ (2Kr 9:7). Selleks, et saaksime anda, peab meile olema enne antud ja peame selle antu ka vastu võtma. Jürile oli antud palju. Tema korralduslikest võimetest kuni suurepärase sõnaseadmiseni, tema kustumatust tõejanust teeniva armastuseni, tema sädelevast huumorimeelest peenekoelise ilutajuni.

Seda kõike saadetuna tema soovist osaks saanut jagada ning nõnda kogeda Jumala armastust. Ei mitte et Jumala armastust ära teenida, vaid Jumala armastus tegi sellise andmise ja jagamise võimalikus. Ilmselt pole see juhus, et Jüri kutsuti taevakoju just pühapäeval, mil mõtlesime kirikus ustavusest Jumala andide kasutamisel.

Nii on ta olnud alati ustava andja rollis. Ta oli seda juba noore mehena põllumajandusmajandi asejuhina, kuhu jäävad ka tema esimesed kirjanduslikud katsetused, päädides Eesti esimese majandiajalehe väljaandmisega Kaiul.

Oma selgeid ja sügavaid mõtteid andis ta edasi Maalehe lugematutel veergudel, töötades hiljem sealsamas  nõukogu esimehena. Jüri arvates pidi Maaleht olema „avatud erinevatele arvamustele“, suunaks „lihtne inimene tema murede ja probleemidega“ ning „hoidumine haiget tegemisest ja solvamisest“. Need paari aastakümne tagused mõtted on aktuaalsed küllap tänaselegi ajakirjandusele ja ühiskondlikule arutelule.

Kindlasti oli Jüri andja rollis vastutusrikastes ülesannetes Eesti Postis ja Silberautos. Temas said hästi kokku kaks mitte just kõige paremini omavahel sulanduvat – kristlus ja äri. Ühes oma juubeliintervjuus ütles ta, et „äri on konkurents, aga äri ei ole alatus“ ning et „tõekspidamised peaksid ilmnema inimese tegudes ja hoiakutes“.

Jüri läbivaks hoiakuks nii igapäeva- kui ärielus oli jõuliselt lõpuni minev ausus, saadetuna tagasihoidlikkusest. See harvaesinev kombinatsioon tõstis ta rambivalgele. Ometi mitte nõnda, et selles valguses ise särada, vaid anda au Temale, kes oma armastuse ja andidega oli teinud temast andja.

Tema armastus ja panus EELK Kirikupäeva ja Vaimuliku Laulupeo SA, ajalehe Eesti Kirik, kirikukogu, OÜ Kiriku Varahaldus, Tallinna Toomkooli, Kirikufondi, Evald Saagi toetusfondi, Tallinna piiskopliku toomkoguduse ja Jaani koguduse ning erinevate orelifondide juures on mõned näited Jüri armastusest ja pühendumisest oma vaimulikule emale, Kirikule.

Ta on andnud oma panuse üle kahekümnele EELK nõukogu, komisjoni ja tegevusvaldkonna tööle. Lisaks  kaastöö ja toetused erinevatele kogudustele ja nende projektidele. Kõik see jääb meiega, aga meie ei tea siiski kõike. Jumal teab ja see on kirjas Tema igavestes raamatutes. Armastuse kiriku ja Jumala vastu sai ta kaasa luba lapsepõlves oma emalt.

Veel on tänaseks igavikuväravast sisseastunu öelnud, et „elus olen kõige rohkem rõõmu leidnud kirikutööst“. Jüri südames oli kindel koht neil, kellel elus on olnud vähem õnne, kelle kanda on haiguse või vanaduse koorem. Tema viimaste aastate kaasalöömine Tallinna Pensionäride Ühenduses on heaks tunnistuseks sellest.

Samuti tema pikki aastaid väldanud metseenlik teenimine Usuteaduse Instituudi Evald Saagi toetusfondis. Küllap see kõik oli seotud Jürile loomuomase kompromissitu õiglustunnetusega, eelkõige aga tema avara ja abivalmis südamega.

Kaljukindel koht oli tema südames oma õele Mariannele. Polnud harvad korrad, kui ta lausus sooje sõnu oma õe ja tema pere kohta. Siinkohal siiras tänu õele koos abikaasa Markkuga, kes Jüri viimastel raskusekuudel andsid talle oma armastuse, toe ja hoolitsuse tema kaunis vanematekodus Pirital. Kodus, kus oli palju Vaimu, tarkust, ilu ja hoolimist.

Kodus, kus ta tegi ühe oma viimastest armastustegudest – helises telefon ning helistajaks oli ühe Eesti pisikese maakoguduse vaimulik, kellel oli mure küttearvete tasumisega. Juba haigusest murtuna avas ta arvuti ning korraldas arved. Jüri suurus oligi tema uskumatult tundlikus, hellas ja armastavas südames, mis ei jätnud abivajajat kunagi abita. 

Olen tänulik Jumalale, et võisin kuuluda Jüri lähedaste sõprade ringi. Jään alati meenutama tema avatud kätt ja südant. Nõnda ta andis ja jagas rõõmsa meelega, kuniks tuli aeg anda iseennast. Täielikult ja lõplikult. Anda ja usaldada ennast jäävalt Jumala kätesse, teades et need käed on head ja armastavad, sest „Jumal armastab rõõmsat andjat“. Samuti anda ennast meie mõtetesse, südametesse ja mälestustesse.

Tänumeeles

Ove Sander

Põhja-Eesti ja diasporaa piiskop