Indrek Jurtšenko: muusika peab sinus elama

Kes talvel Savonlinnas keset järve 15. sajandil rajatud Olavinlinna lossi satub, näeb vaid kivimüüre ja lagedat taevast, lumi sajab lagipähe. Siin ei ole mitte midagi! Lihtsalt lossimüürid. Kevadel ehitatakse kõik uuesti üles.

Müüridele tõmmatakse peale katus, tuuakse sisse pingiread enam kui 2200 inimese tarvis. Suvel, täpsemalt üheks kuuks juulikuu algusest kasvab linna rahvaarv kordades, lossist saab Soome kuulsaima ooperifestivali paik.
„Lava ei ole sügav, kuid meeletult lai, külgedel erinevad tasandid, mõnikord mängitakse ka publikus,“ ütleb ooperikoori Eestist pärit laulja Indrek Jurtšenko ja lisab, et „nähtavus külgedelt ei ole kauguse tõttu ehk kõige parem. Aga see lava on „Aidas“ mahutanud koos orkestriga umbes 300 muusikut-lauljat, lisaks lavatagused lisajõud. Ainuüksi kooris laulis 130 inimest.“

Elu muusikale
Savonlinna ooperifestivali „Rigoletto“ avaetenduseni on jäänud paar tundi, istume kohvikus ja räägime. Peagi olen mina publikus ja Indrek Jurtšenko, kes on festivali ooperikooris laulnud 15 aastat, on laval.
Ta ütleb, et töötab Eestis kultuuriametnikuna ja otseselt laulmisega ei tegele, kuigi on muusikaakadeemia lõpetanud ooperilaulu erialal 2001. aastal. „Posttudengina töötasin RAMis, Estonia teatris, laulsin kirikukooris, Savonlinnas ja olid mingid muusikaliprojektid. Ühel hetkel mõtlesin, et ei jaksa – kõike oli liiga palju. Peret siis ei olnud ja 24/7 elasin muusikale. Aga praegu on suvel ooperifestivalil olla mõnus vaheldus. Vint ei tohi maha käia, sa ei tohi teha nagu tükitööd. Siin käimine, festivalikooris laulmine on minu jaoks elustiil, hobi ja elustiil koos. Selleks kulub puhkus ja veel lisakski. Pere on osalise aja koos minuga. See on parim puhkus.“
Neli nädalat Savonlinnas jätab laulmise kõrval aega ka muuks. Indrek Jurtšenko käib näiteks kala püüdmas, head püügikohad on teada, ja jalgpalli mängimas. Tema sõnul on traditsiooniks, et igal aastal viimasel festivalinädalal koor mängib orkestriga koolistaadionil jalgpalli. Itaallaste esindaja ettepanekul oli seekord mäng ka külalisteatri Milano rahvaga.
Suvel laulis festivalikooris ligi paarkümmend Eestist pärit lauljat. Indrek Jurtšenko ütleb, et 2001. a oli „võõrleegionäridesse“ teistsugune suhtumine. „Ega peale soomlaste ja rootslaste teisi kui eestlasi ei olnudki ooperikooris ja -orkestris. Erinevaid rahvaid on juurde tulnud, lugesin kokku, et kooris on 13 rahvusest lauljaid. Loomulikult me teenime ja saame töö eest teatud tasu. Mina raha pärast siin ei käi. Kui 1990ndatel oli võimalik suveteenistuse eest soetada endale Eestis korter, hiljem kasutatud auto, siis nüüd …“

Mängukoht määrab reeglid
Indrek Jurtšenko kiidab Giuseppe Verdi „Rigoletto“ soliste. Häid lauljaid otsitakse kogu maailmast, käiakse festivalidel kuulamas, agentuuride kaudu otsitakse. „Rigoletto rollis slovakk Dalibor Jenis on üle kõige, ta laulab nii hästi, ja Mantova hertsogi rollis Ivan Magri (sündinud Sitsiilias). Ühe riigi solistkonnaga ei ole võimalik hakkama saada, siia tullakse üle maailma. Eestlaste oma mees on Soome Rahvusooperi solist Koit Soasepp, kes sageli teeb kaasa ka festivaliooperites.“
„On olnud aastaid, kus on valiku osas nii ja naa, või siis on superlavastus või paar väga head solisti. Kui üle mõistuse head tükki teha, läheb see palju maksma ja festivale tehakse samal ajal üle maailma, konkurents on tihe. Kuid sellelegi vaatamata on Savonlinna ooperifestival omataoliste hulgas kindlasti üks maailma parimaid.“
Indrek Jurtšenko on kahes „Rigolettos“ osalenud. Kui ta 2001. aastal alustas, oli lavastajaks legendaarne Ralf Langbacka ja seda ooperit mängiti neljal aastal. Nüüd tuli „Rigoletto“ taas festivalilavale, lavastajaks David McVicar Suurbritanniast. Praegune produktsioon on ooperifestivalile sisse ostetud. Indrek Jurtšenko sõnul oli „Rigoletto“ lavastuse ületoomine suhteliselt lihtne, sest ei ole palju dekoratsioone. Mängukoht annab reeglid kätte, mida saad teha ja mida mitte. Olavinlinnuses on lai lava, aga puudub pöördlava.
„Lavastusse on kaasatud 16 mittelaulvat näitlejat Hispaaniast, Inglismaalt. Käib tõeline orgia. See lisab lavastusele vürtsi,“ kuulen enne, kui ise „Rigolettot“ näen. Ja vürtsi on etenduses kõvasti.
Indrek Jurtšenko meenutab üht teist julget lavastust. See oli 2006. aastal lavastatud Arrigo Boito „Mefisto“, mis oli tehniliselt keeruline lavastus. „Lavastaja palus, et võtke end paljaks, kui te väga ei häbene, see oli taotluslik. Paljastav kogemus.“

Ooperifestivali lipulaev
15 aastat ooperifestivalil tegev olnud Indrek Jurtšenko ütleb, et Savonlinna festival on soomlaste ooperi lipulaev, hästi korraldatud, hästi üles ehitatud. „Taset tuleb kõrgel hoida, sest ooperifestivale korraldatakse üle maailma ja publikki liigub piire tundmata. Kasvõi Bayreuthi festival Saksamaal, kus mängitakse Richard Wagneri loomingut.
Muusika peab sinus elama ja sa pead seda publikule edasi andma. Kui sul lauljana ei ole huvitav, ei ole ka publikul huvitav. Ralf Langbacka on öelnud, et rollil ja rollil ei ole vahet; kui sulle muusika on armas, kehas, südames ja hinges, siis on kõik rollid head. Ooperietenduse pilet ei maksa just vähe, sada kuni paar­sada eurot.“
Ooperikoori lauljad saabuvad Savonlinna siis, kui solistid on nädal-paar proove teinud. Aga partiide õppimisega on alustatud juba sügisest. „Koguneme Helsingi lähedal Vuosaaris Rantapuisto hotellis kord kuus, kokku ca 4-5 korda enne suvist lavastusperioodi. Partiid, noodid ja tekstid peab iga inimene endale kodus selgeks tegema,“ ütleb Indrek Jurtšenko, kelle meelest kasvatab selline töörütm rohkem omavastutust. „Algusaegadel sellist asja ei olnud. Käis metsik drill, töötunde oli rohkem ja koormus suurem kohapeal, aga nüüd pead ise rohkem kodus eeltööd tegema.“
Festivali ajal annavad meistrid ametlikke ja ka mitteametlikke töötubasid, kuigi graafik on solistidel pingeline. See toob kõigile väikest vaheldust. Linnaturule on püstitatud festivalitelk, kus igal päeval antakse ülevaade programmist, õhtusest ooperist, keegi solistidest või ka koorist laulab. Melu on linn täis.
Rahvahulk, kes ooperifestivali teeb, on meeletu, ühed on laval, teised taustajõuks. Kui kevadel ettevalmistused algavad, tulevad tehnikamehed esinemispaika üles ehitama. Siis solistid, koor, orkester.
Igal aastal on kavas mõni algupärane ooper, nagu 1975. a loodud Aulis Sallineni „Ratsumies“, mis pole tegelikult ajalooline ooper, kuid räägib sellest, mis võis juhtuda Olavinlinnuse ümbruses 500 aastat tagasi. Ooperit on korduvalt hiljemgi esitatud, sh Savonlinnas. Püsirepertuaaris on pereooperiks seatud soome keeles esitatud „Taikahuilu“ (Mozarti „Võluflööt»), etendusel näeb palju lastega peresid ja noori vaatajaid.

Laulmine kirikukooris
Indrek Jurtšenko laulab Tallinnas Nikolai kiriku (Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik) kooris. „2002. a sügisel läksin Nikolai kirikusse (Vene tn) laulma, sain õigeusklikuks. 2003. või 2004. aasta ülestõusmispühade kesköise missa ajal kohtusin täiesti eneselegi ootamatult maestro Arvo Pärdiga. Olin just noor pühendunu, kui temaga kohtusime, ja kui kaks täiesti tavalist kristlast,“ meenutab ta helget kohtumist.
Tal on kahju, et proovide tõttu Soomes ei saanud sellel aastal ülestõusmispühade ajal kohal olla ja öisel missal osaleda. „Proovid juba käisid ja mind ei lubatud ära, kuigi oleksin puudunud vaid ühe tunni. Laevad ju käivad. Olen kooris rühmavanem ka. Tuli teha valikuid.“
Kui Indrek Jurtšenko veel Tallinnas elas, laulis ta igal nädalavahetusel, vana slaavi keeles. Reede õhtul, laupäeval kaks teenistust, pühapäeval peateenistus, kokku neli teenistust. „Kirikus laulda on mulle alati meeldinud,“ ütleb ta. „Sisutekst on müstifitseeritud – meie religioon ongi selline. Õigeusu kirikus on liturgiad väga pikad, kesköine missa ülestõusmispühade ajal suisa neli tundi pikk. Ülestõusmispühadel on hetk, kus mehed käivad koguduse keskel laulmas vahetult enne südaööd, kui toimub tõeline müstifikatsioon.“
Samal ajal, kui Indrek Jurtšenko juba festivalielu elas, lauldi Tallinnas laulukaare all. Tema sinna ei jõudnud, küll aga laulsid seal mitmed koorid, keda temagi kooriproovides ja ettelaulmisel aitas. Ja enne uut suve on Indrek Jurtšenko jälle argiametis Tapa vallavalitsuse kultuurispetsialistina. Savonlinna ooperifestival toimub taas 3.–31. juulini 2020.
Sirje Semm

Savonlinna ooperifestival
Aluse pani Soome kuulus sopran Aino Ackté 1912. aasta suvel.
Festival katkes I maailmasõja järel neljaks aastakümneks.
Alustas taas 1967. aastal.
Esimene välisteater Savonlinnas oli 1987. a Estonia Rahvusooper.
Festivalil on külalistena esinenud Dresdeni, Moskva Suur Teater, Barcelona, Peterburi Maria teater jt.