Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Inimese elus on ainult kolm tähtsat sünnipäeva – 18, 50 ja 100!

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Peatoimetaja Liina Raudvassar palus, et kuna saan 50 (see juhtus eile, 5. septembril – toim.), võiksin mõtiskleda vanusest – pool sajandit on pikk aeg, mille jooksul võib tekkida mõni mõte: kuidas mul on õnnestunud nii vanaks elada ning kuidas selle koormaga edasi minna?

Minu elufilosoofia on lihtne – iga päeva tuleb elada nagu viimast, kuid arvestada riskiga, et elan saja-aastaseks või vanemakski. Keegi ei tea, kui palju Jumal talle elupäevi annab. Elu algus ja lõpp ei ole inimese enda teha. Piibli algusaegadel oli saja-aastane inimene puhta noor, mistõttu midagi erakordset kõrges vanuses pigem ei ole.

Ühel mai alguse õhtul istusin kodus diivanil, arvuti süles, ja tegin tööd. Äkki tuli tütar Jette, istus teisele diivanile ja hakkas rääkima oma 18. sünnipäeva korraldamisest. Ma ei olnud piisavalt tähelepanelik, kui ta märkis: „Issi, mul on elus üldse kolm tähtsat sünnipäeva – 18, 50 ja 100 – ja sina üldse ei süvene!“ Tõepoolest, elus on tähtpäevi, mis on teistest palju tähtsamad ning neid tuleb tähistada.

Elada iga päeva nagu viimast ei tähenda arulagedat pillerkaaritamist, meelelahutamist või elult viimase võtmist. Peipsiääre vallas, kus meie perel on Mustjärve ääres suvemaja, asuvad vanausuliste külad. Vanausulised võtavad iga päeva nagu viimast, homme on jälle viimane päev ja ülehomme jälle. Neid viimaseid päevi võib inimesel elus ette tulla tuhandeid.

Inimene, kes nii elab, püüab iga päev ära teha kõige olulisema. Viimastest päevadest moodustuv jada võib anda pika ja tähendusrikka elu. Vanus on saavutus. Inimene, kes 100. sünnipäeva suudab elurõõmsalt pidada, on elu hästi elanud – oma võidujooksu lõpetanud, saanud kaela taevase kutsumise võidupärja.

Eakaks elamisega kaasnevad riskid. Tervis on üks peamisi ja murettekitavamaid, kuid on ka emotsionaalsed riskid. Kui inimene ei ole pikal perioodil oma elus eakohast elu elanud, ei pruugi kõik võimalused, mida elu talle pakub, enam korduda – 70neselt ei ole kõike, mis tegemata jäänud, enam võimalik teha, kuigi pikk elu võib olla veel ees ja terviski hea. Näiteks saada lapsi, minna kooli, leida hea eriala ja palju muud, mis on mõnevõrra või täielikult vanusega seotud. Kui tahta ja teha asju õigest ajast hiljem, ei pruugi need enam võimalikud olla.

Ma ei ole seni veel kordagi tundnud, et vanus mind kuidagi segab elamast põnevat elu, mis mind innustab. Tädi Evi Soots (täpsemalt vanavanaema õetütar), kes 15. juulil sai 90, sõnab, et ma ei tea, mis on olla 90. Muidugi ma ei tea. Lastele ütlen, et mina olen kahekümnene olnud (Jette on 18, Morten 22, Joonatan 24), kuid nemad viiekümnesed ei ole. Kui tervis on korras, annab vanus suure kogemuseelise, kuid valgustab meid ka sellest, mis elus on tähtis.

Vanusest rääkides ei saa mööda minna inimese ajalikkusest. Surm saabub niikuinii, seda ei ole võimalik vältida. Küllap see ei olegi probleem, surm on vabanemine. Kuid kui sa soovid mõned asjad elus ära teha, tuleb ajalikkusega arvestada. 

Kirikufondi algusaegadel viis aastat tagasi istusime nõukogu esimehe Indrek Lauluga peapiiskop Urmas Viilma kabinetis ja arutasime, kuidas kõik Eesti kirikud korda teha ja kui ruttu me sellega võiksime hakkama saada. Urmas ütles: „Jumalal on aega küll, aga minul ei ole!“ Tuleb tegutseda, ja kohe.

Kui plaanid on suured, võib aega jääda napiks. See ei ole siiski probleem, sest hästi elatud elu ja hästi tehtud elutööd on sellised, mida teised saavad jätkata. Vahva, kui me suudame elada nii, et sellest on ka teistele kasu. Mitte ainult oma perekonnale ja sõpradele, vaid kogu ühiskonnale. Sellise eeskuju Jeesus meile andis. Ma tahan teda järgida.

Janek Mäggi

kolumnist