Inimesed vajavad palvet

Lõikustänupüha järgse esmaspäeva hommikul kell 9 võttis piiskop Joel Luhamets osa palvushommikusöögist Põlvas.
Pesa hotelli konverentsisaali olid kaetud lauad poolesajale osalejale. Kutsutute seas olid maakonna vaimulikud ning riigiasutuste ja omavalitsuste esindajad ning ettevõtjad. Külalisesinejaks oli kirjandusteadlane Rein Veidemann. Elsa Nagel esitas oma laululoomingut.
Kokkusaamise avas ja söögipalve ütles Võru praostkonna abipraost, Kanepi koguduse õpetaja Margit Lail. Lõikustänupüha järgse hommiku meeleolus tuletas abipraost meelde tänulikuks olemise vajadust ja palvet, mis võib olla ka kõne iseendaga.

Kes me oleme?
Maavanem Ulla Preeden võrdles südamlikus tervituses eestlasi põõsa all kasvava taimega: meile meeldib varjus olla. Ta tundis heameelt, et maakonna inimesed hommikusöögikutse vastu võtsid, et teises hingamises ja teises olukorras arutleda teema üle, mis meid puudutab, mis sunnib meid märkama muutunud maailma ja väärtuste teisenemist. Me ei tohiks võimendada pagulaste tõrjumise teemat – see võib kummaliselt väljenduda ka kokkupuutes mittetavapärase välimusega eestlasega kohtudes.
Palvushommikusöögi teema – kodu ja pagulus – vormus Ulla Preedeni sõnul välja kevadisest maavanema kohtumisest vaimulikega. Kui vaimulike ja maavanema kohtumised on Põlvas ammuseks traditsiooniks olnud ka eelmiste maavanemate ajal, siis palvushommikusöögiks kutsuti inimesi kokku esmakordselt.
Rein Veidemann suutis anda 25 minuti pikkuse hariva ettekandega ülevaate eestlastest kui pagulastest alates 1861. aastast ja tõi hämmastavaid seoseid edasimõtlemiseks. Eesti kultuuriloo aspektist teemat avades nentis ta, et «oleme sisenenud maailmateatrisse, kus kulissid on vahetunud».
Kui Madis Kõivu arvates on eestlaste südamesõna ometi, siis Rein Veidemann pakkus selleks sõnaks kodu, toetudes eesti kirjandusklassikale. Sõna kodu sai kirjandusteadlaselt ka etümoloogilise tõlgenduse. Kui ta tõi kodu vastandiks sõna pagulane ja sellega seoses eestluse määratluse, meenus mulle Roman Toi, kes kindlalt kasutab mõistet pagueestlane.
Kroonlinnas paguluses elanud Lydia Koidula kirjutatud luuletuse «Mu isamaa on minu arm» viisistas Gustav Ernesaks 1944. aasta alguses sõja ajal paguluses Moskvas. Kui sõjajärgsel ajal väljaspool Eestit ilmunud kirjandus jäi siin elanutele võõraks mitmekümneks aastaks, siis Eestis sisepaguluses elanud Artur Alliksaare ja Uku Masingu loomingut tabas sama saatus.

Dialoogi võimalus
Ettekanne kuulatud, maitsev toit söödud, jutud laudades omavahel räägitud, laulud kuuldud, asusid vaimulikud eestpalvesse. Koos piiskop Joel Luhametsaga loeti püsti seistes meieisapalve. Piiskopilt võeti vastu ka õnnistussõnad ja rutati argitoimetuste juurde.
Enne tagasisõitu Tartusse ütles piiskop Luhamets, et ühine palveosadus oli tema meelest eriti ilus ja kogu sündmuse kulminatsiooniks, kui kõigi konfessioonide vaimulikud südamest oma palve ütlesid. «Imepärane on see, et inimesed tulevad palvushommikusöögiks kokku. Inimesed vajavad palvet ja igatsevad seda.»
Põlva koguduse õpetaja Toomas Nigola tunnustas samuti kokkusaamise formaati. «Erinevate elualade inimesed saavad neutraalsel pinnal teises vaimses keskkonnas omavahel suhelda. Nii lõhutakse eelarvamuste barjääre,» oli ta kindel.
Üks korraldajaist, Ruth Ruus maavalitsusest, oli hämmingus, et mitme ilmaliku eluala esindaja jaoks oli palvushommikusöök tundmatu teema. Ja nii küsitudki temalt kutse saamisel selgitust, mis hommikusöök see on.
Kaks tundi palvushommikusöögil kummutas kindlasti eelarvamused ja andis ka selguse sündmuse olulisusest.
Palvushommikusöök on rahvusvaheline sündmus, alguse saanud USAs 1935. aastal. Tänapäeval toimub üle maailma rohkem kui 160 riigis taolisi üritusi, ka Euroopa Parlamendis. 2002. aastast on palvushommikusöökide traditsioon juurdunud ka Eestis ja seda kannavad lisaks Tallinnale ja Tartule kümmekond Eesti linna.
Palvushommikusöökide eesmärk on tuua kokku erinevate Eesti kogukondade poliitika-, kiriku-, ühiskonna- ja kultuuritegelased, et tekitada dialoog kogu Eestit puudutavate aktuaalsete sotsiaalse ja vaimuliku elu küsimuste üle.
Sirje Semm