Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Inimeste päästmine on Jumala misjon ja kirik selle funktsioon

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed, Misjon / Number:  /

Missionaalses liikumises osalevate koguduste prioriteet on inimeste vaimulik kasv ja selle toetamise võimaluste kasutamine. Tõdetakse, et on tarvis muuta kiriku ja inimeste suhte suunda – inimesi ei kutsuta kirikusse jutlust kuulama ja kogudusele appi, vaid minnakse inimestele appi ja neid kuulama. Tööplaanides on olulisena esikohale tõstetud inimeste teenimine seal ja nii, kuidas kogukonnas vajadus on.

Annely Neame. Meeli Küttim

4. novembril lükkame hoo sisse missionaalsele liikumisele EELKs. Oodatud on kõik koguduste ja muud vabaühenduste meeskonnad, kuhu võiks kuuluda õpetaja, keegi juhtkonnast, aktiivseid ja missioonitundega inimesi, praeguseid leerilapsi, kogukonna eestvedajaid jts. Tulla võib muidugi ka üksi ja kohapeal meeskonnaga liituda. Palun ärgu keegi meeskonna puudumise tõttu tulemata jätku!

MISJONIFOORUM toob kokku kogudusi ja vabaühendusi, luues ruumi üksteise kuulamiseks ja õnnistamiseks ning Jumalale pühendumise värskena hoidmiseks.

Missionaalset liikumist toetava Misjon112 projekti käigus olen kõige rohkem otsinud suhtlemist inimestega, kes on „kirikust kadunud“, ja vaimulikega. Kummitama on jäänud pidevalt korduvad laused, mis mustrina kumavad läbi paljudest vestlustest:

  • Tulin otsima midagi, mis mul elus nagu puudu oli, aga mind kutsuti talgutele.
  • Mul ei lähe elus nii halvasti, et ma kirikus peaksin käima.
  • Käin kirikus – leeris käisin, lapsed lasin ristida, jõuludel käin jumalateenistust vaatamas, kontserdil käin, reisil olles käin alati vaatamas ilusaid kirikuid.
  • Luteri kirikus ei pea usust rääkima ja omavahel suhtlema. See on üldiselt teada.
  • Usutoidu järele minnakse baptistide juurde või Valguse Tee piiblikooli. Sügavat vaimulikku kogemust saab õigeusu ja tõelist järjepidevust katoliku kirikust.

Mina usun, et misjon ei ole väheste valitute eriülesanne, vaid kirik ja iga ristitud inimene on kutsutud osalema Jumala misjonis. Seepärast püüan ka mina mõjutada koguduste õpetajaid ja teisi juhte muutma suhtlemise suunda ning võimestama ristitud inimesi vaimulikult kasvama, koguduses vastutust võtma ja kogukonda teenima.

Pisikesest peale käisin ema ja vanaemaga kirikus kaasas. Õppisin lugema gooti tähtedega lauluraamatust, jumalateenistuse kõrghetk oli, kui õpetaja õnnistamiseks käed üles tõstis ja mina nende käte varjus nagu Jumala sülle pugesin. Pühapäevakoolis sain piiblilugudega tuttavaks, mäletan „suhtlemist“ erinevate piiblitegelastega.

Mu süda on põlenud Jumala armastuse järele ja tema armastuse sees alates sellest ajast, kui Jumal mu kätte sai. Olin siis 15aastane. Pärast ühe kalli inimese surma kogesin midagi väga suurt ja imelist, aga aru ma ei saanud, mis minuga toimus. Tundsin suurt igatsust ja kurbust, oli palju pisaraid, ahastust ja vajumist. Ometi kõige põhjas oli väga kindel teadmine, et ma ei upu, et surmal ei ole viimane sõna. Turvaline oli niiviisi ahastada, see oli nagu omamoodi puhastustuli ja põhjalik pesemine. Kui see tsükkel läbi sai, hakkasin otsima päris oma kohta kirikus.

  • Koor. 15aastaselt liitusin EELK Usuteaduse Instituudi õppekooriga. Olin seal kõige noorem ja see staatus saatis mind päris kaua. Õppekoor astus üles UI igakuistel jumalateenistustel toomkirikus. Tänu selles kooris laulmisele puutusin kokku enamiku Eesti tolleaegsete ja tulevaste kirikuõpetajate ja nende peredega. Tundub, et nende inimeste jaoks ma jäingi lapseks. Hoidsin tagaplaanile ja panin palju tähele. Kuulasin vaikselt kõrvalt ja pealt, otsisin kuuldus mõtet, mis mind puudutaks.
  • Noorterühm. Pühapäevakoolist väljakasvanud noortena käisime inertsist koos edasi, kuid sellest ei saanud „meie endi asja“. 17aastaselt käisin Jaani koguduses leeris. Olin oma aja noor, ühiskondlikult väga aktiivne, osalesin muinsuskaitseliikumises ja fosforiidi kaevandamise vastastes aktsioonides, näiteringis, koorides, rahvatantsus ja tegin sporti. Noorterühmas koosistumine jäi minu tegelikust elust ja huvidest väga kaugeks.
  • Tallinna Jaani koguduse noortejuht. Jumal tegutses suveräänselt ja hoogsalt ning maailmakorra muutused mõjutasid ka kirikut väga kiiresti. Tohutud rahvahulgad hakkasid tulema ristimisele ja leeri, ka Jaani koguduses alustati pühapäevakooliga ning otsiti õpetajaid. Mind kutsuti kõige vanemate laste rühma õpetajaks ja noortejuhiks. Need noored ei olnud käinud väikesest peale pühapäevakoolis, nad olid siirad, rõõmsad ja aktiivsed, ei kartnud sõna võtta, proovida palvetamist ega kirikus teenimist. Nende noortega korraldasime Taizé palvusi nii oma koguduses kui igal pool, kus külas käisime. Liikusime hästi palju ringi ja toppisime oma nina igale poole.
  • Usuteaduse instituudi üliõpilane. Selleks, et mind kirikus tõsiselt võetaks, astusin usuteaduse instituuti. Stud. theol. oli tiitel, millel tundus olevat püha aura. Kohal käisin ja eksameid tegin, aga teoloogiaõpingute eluandev mõte tolleaegses UIs käis minul küll täiesti üle pea. Tegelesin hoopis inimestega suhtlemisega, keelte õppimisega, kristlikes laagrites ja kokkutulekutel käimisega. Sel ajal olin JäPe eellase kirikunoorte päevade „Aeg on“ peakorraldaja. Otsisin vaimulikke juhte, kes võtaksid mind tõsiselt. Käisin Soomes, Venemaal, Rootsis ja siis muidugi Prantsusmaal. Taizé vennad leidsid meie noorterühma ja mina leidsin Taizé.
  • Taizé vabatahtlik. Loobusin teoloogiaõpingutest ja kolisin Prantsusmaale Taizésse. Olin 19aastane. Sinna jõudes olin taas silmitsi oma igatsuse ja ahastusega. Ma olin üksi ja kodust kaugel, ometi teadsin, et olen nüüd täiesti kodus. Kolm korda päevas saime kõik kokku ühispalvustel, ma imetlesin inimeste sõbralikkust ja omavahelist koostööd. Kõik said hakkama, aga mina olin õnnetu ja tundsin ennast üksi. Mu naeratus oli minu arvates vildakas ja hääl kole. Ma olingi uus tüdruk seltskonnas, aga sain aru, et ka teised olid ju uued. Kõik olid tulnud oma kodust ja kirikust. Minu kõige suurem soov oli olla rõõmus ja avatud ning naerda kõva häälega koos teistega.

Ma nutsin Jumala ees, istusin tunde koos Jeesusega, rääkisin temaga ja kuulasin teda, kuni ta küsis mu käest:

  • „Kas sa armastad mind? Mina olen sinusse armunud!“ See oli minu jaoks midagi täiesti uut. Mu maailm pöördus peapeale ja ma sündisin täiesti uuesti. Taipasin, et minu suhe Jeesusega on kõige olulisem terves elus. Sellest ajast alates on see minu salajane relv ja peidetud varandus, mida avalikult ja igal pool kõikidega jagan. Inimsuhted avanesid mu jaoks, ma ei kartnud enam rääkida ega naerda koos teistega.
  • Noviits Soeurs de Saint André kommuunis. Palusin end vastu võtta Püha Andrease õdede hulka ja elasin koos nendega kolm aastat. Õppisin ühise elamise ja üksteise teenimise kunsti, mille alus, algus ja lõpp oli iga õe isiklik suhe Jeesusega ning ühispalvus. Mitte midagi ei tehtud omast jõust ega pika hambaga. Igal õel oli käia oma teekond Jeesusega ja ühine teekond koos seal, kuhu Jumal neid kutsus.
  • Eesti. Mind kutsus Jumal tagasi Eestisse ja see tabas mind täiesti ootamatult. Järsku saabus selgus, et mu võrgud on vees vales kohas, et olen tööd teinud ja vaeva näinud, aga pole midagi püüdnud, ning et nüüd on aeg lasta võrgud vette sügavas kohas – Eestis. Olin õppinud piisavalt kuuletumist ja Jumala Vaimu äratundmist, et mitte vastu vaielda. Oli täiesti selge, et minu teenimiskoht on Eesti.
  • „Siin ma olen ja teisiti ma ei saa,“ ütles kord keegi. Nii minagi. Ma armastan Kirikut, sest see on Kristuse ihu. Kirik on nähtav osa Jumalast, nähtav Jumala riik maa peal ja pühade osadus. Ei ole mitte ühtegi, kes ei võiks kuuluda temasse ja kõik, kes sellesse kuuluvad, on üksteise teenistuses ega tohi mitte kedagi hüljata ega kõrvale lükata. Jeesus on Jumala Sõna ja Jumal on rääkinud kõikidega läbi Jeesuse. Igaüks saab teda kuulda ja kuulata, vahemeest vaja ei ole. Kirik ei ole vahemees inimeste ja Jumala vahel. Jeesus on ainuke vahemees, keda meil vaja on, ja seda peame õpetama kõikidele. Seda on vaja teha, et kõigil inimestel võiks olla oma armastussuhe Jeesusega ja kõigil oleks, kust ammutada armastust oma ligimeste vastu, sest omast jõust armastamine väga kaua võimalik ei ole. Kirikus ei ole ühed tähtsamad kui teised ja vaimulikku varandust kiriku ehitamise kaudu koguda võimalik ei ole. Ükskõik kui palju annetada või kirikule kasulikke (vabatahtlikke) töötunde teha, ikka oleme Jumalale kõik täpselt ühtmoodi kallid. Jeesuse kutse on igaühele isiklik nii selles mõttes, et ta kutsub igaüht tema nime pidi ja ka selles mõttes, et ta tõesti kutsub igaüht. Seda kutset saab ja peabki tõsiselt võtma ning kui keegi kutse olulisusest ja sisust aru ei saa, siis on vaja kedagi, kes aitaks seda mõista ja sellele vastata. Jeesuse kutsega ei kaasne kohustus kirikus käia ega kogudust nõu ja jõuga toetada. Jeesus kutsub meid lojaalsusele: „Tule sina, järgne mulle!“ Jeesuse kutsele vastamisega kaasneb kuulumine Jumalale ja tema seaduste järgi elamine. Ristimisele tulemine on teekonna algus. See on vaimuliku kasvu teekond, millel me igaüks käime oma teed ja osa sellest teest käime koos teistega. Vaimulikud saavad kogudustes püüelda just sellise olustiku poole, kus iga inimese vaimulik kasvamine ja tema teekond koos Jeesusega on kõige tähtsamal kohal. Siis avanevad inimeste annid ligimeste teenimiseks.

Annely Neame

Illustratsioonid Annely Neame