Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Inimestele andes anname Jumalale

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Teoloogiadoktor Urmas Pettile on määratud EELK Teeneteristi III järgu orden.
Internet

Tänamise kunst on üks olulisemaid, kinnitab Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja ja Tartu ülikooli usuteaduskonna dotsent Urmas Petti (49), keda kirik tänab EELK Teeneteristi III järgu ordeniga.

Kui Urmas kaaslasele sügavalt silma vaadates küsib, kuidas läheb, ei oota ta mingil juhul ebasiirast stampvastust. Ta nimelt tahabki teada, kuidas küsitaval läheb. Ja kui ei lähe kõige paremini, on ta valmis võtma aega, et asjast kõnelda.
Vaimulikuna ja/või sõbrana. Justkui polekski ajakava päevaks sisustatud. Justkui oleks aega käes maa ja ilm.
Sedasorti siirus ning valmisolek teise murest enda oma teha oli Urmasele omane juba teoloogiaüliõpilasena ülikooli taasavatud usuteaduskonnas ning on nüüd selle esimese lennu lõpetajatest õppejõuks saanuna ning taastamise järel ühinenud Tartu Ülikooli ja Jaani koguduse hingekarjasena.
Veel ollakse harjunud tema mõnusa huumorimeele ja muheda olekuga, mida ükski maailmarevolutsioon ega looduskatastroof ei näi vääravat.
Pühapäevahommikul kirikusse jõudnuid tervitab õpetaja Petti sooja embusega ja lõbustab teenistuse järel kirikukohvilaua toimkonda lustlike lugudega elust enesest. Aega ju on. Kuigi just viimastel aastatel on ta öelnud, et kodu Tartu lähistel Peedu mändide all on sedavõrd mõnus paik, et ega hästi ei raatsigi sealt lahkuda.
«Loomulikult valmistab säärane asi head meelt,» ei salga Urmas rõõmu uudisest, et saab kirikliku aumärgi. Ta lisab lustlikult: «Nagu keegi tark looduseinimene ütles: kõigile imetajatele meeldib, kui neid kõrva tagant sügatakse.» Teda esitasid kogudus ja usuteaduskond.
«Kui ma ise ennast esitaksin, siis mõtleksin, et noh, sel aastal saab inimesel 50 eluaastat täis, koguduses ja teaduskonnas 15 ja pisut peale aastat tööd tehtud, suuremaid käkke pole kokku keeranud, võiks ju tunnustada,» ei ole Urmase naljasoon hetkekski umbes.
Tänamise kunstist avaramalt mõtiskledes nimetab Urmas Petti seda üheks olulisemaks, mida inimlapsele juba kodus tuleb õpetada. Kes seda ära ei õpi, on eluaeg õnnetu ja oma tegudes õigupoolest viljatu, sest «kõige eest, mida saavutada võime, oleme alati kellelegi tänu võlgu».
Jumala tänamine käib Urmase meelest samuti praktiliselt inimeste tänamise kaudu, nii nagu me ei saa Jumalale midagi anda teisiti kui inimesele andes.
Kahjuks ei jõua Urmas Petti nelipüha tänujumalateenistusele Tallinnas. Ta on haiguslehel, ent jõuvarusid koondades püüab sel päeval siiski olla oma koguduse keskel ja pidada pühadejutluse.
Liina Raudvassar

Jaga