Isikute rollist ajaloos

Eile tähistas Eesti riik ja rahvas oma taasiseseisvumise 33. aastapäeva. Kalendris on see üks 18 päevast, mil heisatakse Eesti rahvuslipp, üks üheksast rahvuslikust pühast ja üks kolmest pühast, mille kaudu me defineerime oma iseolemist, milleks on rahvuspüha ehk vabariigi aastapäev, ning riigipühade hulka kuuluvad võidupüha ja taasiseseisvumispäev. 

Nii nagu ajalugu saab alguse üksikute isikute lugudest, tõusevad pöördelistel hetkedel esile inimesed, kelle rolli ja tähendust hakatakse seostama just selles ajas toimunud oluliste muutustega. Konkreetses ajahetkes ei pruugi omamoodi ajalugu mõjutanud isikud ega nende kaasaegsed nende rolli tähendust tajuda, aga  mõne aja möödudes eristuvad mingid hetked ja isikud ülejäänud ajast ja selles elanud inimeste lugudest.

Nii on see olnud näiteks varalahkunud kirikutekstiilide uurija Marju Raabe või ootamatult meie hulgast igavikku kutsutud mitmekülgse vaimuliku Villu Jürjo puhul. Kuna aja ja isikute lood on palju mitmekülgsemad kui kaasaegsete hinnangud või nende poolt jäetud nähtavad jäljed, jagunevad isikud suures plaanis nendeks, kelle omaette eesmärgiks on enda ajalukku jäädvustamine, ning nendeks, kelle osaks on olla n-ö õigel ajal õiges kohas ning täita  selles hetkes oma kohust, mõtlemata sellele, et nad eristuksid oma kaasaegsetest olulisel määral. 

Igal Jumala poolt loodud inimesel on elus täita talle antud eriomane ülesanne ja roll, kuna Looja jaoks on kõik inimesed väärtuslikud ja olulised. Samas jääb alatiseks küsimuseks, kui suure osa igale üksikule inimesele kaasa antud loomu- ja armuandidest suudab või soovib keegi oma elu jooksul ära tunda ja kasutada.

Meid ei ole loodud elama eraldi seisvate indiviidide, vaid üksteise mõtlemist ja käitumist suunavate isikutena, kas me seda siis tunnistame või mitte. Juba apostel Paulus julgustab meid sõnadega: „Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise.“ (Ef 2:19–20)

Kui 1985. aastal valiti NSV Liidu kommunistliku partei juhiks Mihhail Gorbatšov, kes mõistis uuenduste vajalikkust, korraldasid 1991. aasta augustis reformide vastased riigipöördekatse. Nende kahe sündmuse vahele jäi okupeeritud Eestis mitmeid protsesse, nagu 1987 alanud protestid uute fosforiidikaevanduste rajamise vastu Kirde-Eestisse, Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi loomine ja tegevus ning aasta lõpus Eesti Muinsuskaitse Seltsi kui vabatahtliku üldrahvaliku ja erakonnavälise mittetulundusühingu loomine ja tegevuse algus.

1988. aastat võiks tervikuna ilmestada rahva poolt algatatud laulev revolutsioon, mil avalikult toodi välja sinimustvalge lipp, mis 24. veebruaril 1989. aastal heisati Tallinnas Toompeal ka Pika Hermanni torni. Sel kuupäeval hakati jälle tähistama iseseisvuspäeva, mis inspireeris ettevalmistust Eesti Kongressi valimiseks, ja alustati Eesti Vabariigi kodanike registreerimist kodakondsusseaduse alusel. Eesmärgiks oli taastada Eesti iseseisvus juriidilise järjepidevuse alusel.

1990. aastal toimusid Eesti Kongressi ja Eesti NSV XII Ülemnõukogu valimised. Viimane kuulutas ENSVs välja üleminekuperioodi, mille lõppsiht oli omariiklus. Valdavalt demokraatlikult valitud esinduskogu taastas Eesti Vabariigi nime ja otsustas võtta kasutusele Eesti Vabariigi endised sümbolid lipu, vapi ja hümni. 

Enam kui 30 järgneva aasta jooksul on meist igaühel olnud võimalik langetada erinevaid valikuid, aga see, millisena hakatakse meie rolli mäletama tulevikus, ei sõltu ainult meie ettevalmistusest ja haridusest, vaid suuresti ka isikuomadustest ja suutlikkusest teha teistega koostööd.

Meie käesoleval hetkel langetatud valikute tulemusest sõltub teoreetiliselt lõputu arv erinevaid tulevikke ehk arenguid, mille algust ehk lähtepunkti on meil aja pideva kulgemise tõttu keeruline tajuda, kuid meile Looja antud andidega varustatult ja tema käest nõu küsides on meil võimalik olla aja voolus viimselt tema kaastöölised Jumala riigi heaks.

Anti Toplaan

piiskop