Ja meri mühiseb…

Mina olen tee, tõde ja elu! (Jh 14)

Näe, sünnib siia ilma inimene. Tema tulek on ajast sõltumatu – ta siseneb aega. Paljudel on tema tulekust palju rõõmu! Kui ta lööb lahti oma suurukesed silmad, siis särab sealt vastu vääramatu elusäde – Jumala DNA – ja meie, suured, hakkame taipama, mida pühakiri ütleb, et inimene Jumala näo järgi loodud on. Palju hoolt ja tähelepanu tema nõuab, sest õigupoolest sünnime ju kõik siia ilma enneaegsetena. Läheb veel palju aega, enne kui ta ise midagi märkama ja meelde jätma hakkab. Kuid kui beebi oma vankris magab, siis näib suurtele, et tema seal teab kõike. Kuid ei saa sellest meile mitte midagi rääkida. Aga võib-olla nii ongi kõige parem …

Siis algab maailma avastamine. Õpitakse tundma asju, millest mõned on head, näiteks küpsised ja piim, aga mõned suisa ohtlikud. Maailm meie ümber avardub tasapisi. Needsamad silmad vaatavad maailma pärani lahti, et mis paik see küll on, kuhu ma sattunud olen. … Paljud olulised asjad eluks õpitakse selgeks juba lasteaias. Õpitakse sedagi, et paraku pole see maailm ainult imeline paik, vaid siin on olemas ka kurjus … Õpitakse aja jooksul sedagi, kuidas sellega toime tulla, seda õpitakse eluaeg. 

Tegelikult me õpimegi eluaeg; ka siis, kui arvame, et ei õpi enam midagi. Samal ajal hakkame kuulma endas liikuvat igihoovust, mis merekohinat või metsamühinat meenutab. Me hakkame alluma sellele ja katsetama sellega. Vedanud on sellel, kes õpib seda hoovust juba varakult kanaliseerima ja sellest kujuneb looming. See alge on olemas igas inimeses – suuremal või vähemal määral.

Õpitakse tundma ka eluraskusi, mõnel tuleb sellega algust teha kahjuks üsna varakult. Mõnikord läheb elu koos meie endiga päris sassi, kuid ka sellest on võimalik õppida. Kõigepealt seda, et põhiprobleem istub sageli meis endis. Kuid kui juba küsitakse enda, elu ja eluraskuste kohta, siis just seal hakkab end ilmutama Jumala kutse. See meremühin … Alati, kui inimene teeb sammukese Jumala suunas, teeb Jumal inimese suunas kaks. Aga miks öeldakse, et Jumal on … armastus?

Armastus! Saabub aeg, mil see on väga selges tähenduses ainus, esimene ja viimane elumõte. Et see toob endaga kaasa suurimat õnne, kuid ka valu ja kibedust. Oleme justkui kiigel, mis pidevalt üles-alla kõigub. Noorena on inimesel plaanid ja probleemid, kuid tal on ka palju jõudu. 

Vedanud on sellel, kes suudab rohkem õppida teiste, mitte omaenda vigadest. Peaaegu kõik on võimalik. Ja võib-olla see sisemine merekohin või metsamühin on läinud üha valjemaks. Nüüd on viimane aeg see välja lasta, vastasel juhul jääb see meisse endisse kinni, moondub ja muutub tasapisi vähkkasvajaks … Kuid kes kord juba laulma on hakanud, see ei saa enam kunagi päriselt vaikida.

Nüüd saab inimene öelda, et tal on teeots käes. Peaaegu kõik on võimalik. Siin tulen mina! Ehk endalegi märkamatult on teeots käes, kuid see on tavaliselt seotud teise inimesega. Neil kahel on ainult neile teadaolev salajane side, mis neid kokku liidab, et uut elu luua. Et külg külje kõrval üheskoos seista ja elule pärani silmi vastu vaadata. Kuskilt kõrvalt näeb seda Jumal ja küllap muheleb. Ta on tohutult kaugel ja samas siinsamas; kuidas küll?! Seda tajub erilistel hetkedel, kuna elu nõuab oma. Ja ega me nende eriliste hetkede jahtimise nimel ju ka ei ela …

Elu nõuab oma. Sellest ei pääse keegi. Mehel saab olema raske maailmaga, naisel armastusega, kuid need kaks peaksid ju teineteist täiendama, mitte tühistama. Varsti selgub, et kaugeltki mitte kõik pole võimalik. Aga ikkagi – inimesel on selleks ajaks juba mõndagi varu kogunenud, millest jällegi õppida. Ehk meenutada ka eelmiste elutarkust ja mitte enam pidada end maailma targimaks. Näiteks seda, et inimesele käib üle jõu kõigile head teha, ta lihtsalt ei jõua seda, küll aga saab ta mitte kellelegi halba teha … 

Jõudu on palju, kuid elutarkust siiski vähevõitu. Selles seisneb erinevus vana ja noore vahel. Vanal on vastupidi. Mõne inimese puhul näib, nagu jookseks ta läbi elu enda ümber midagi märkamata. Teine toimetab jälle tasapisi. Mõni saab rohkem pai … ja hoope ka. Mõnel jälle on kõik justkui ühtlane. Milline on minu nõudeleht elule? Mis seal kirjas on? Või lasen pigem elu voolusängis allavett ega nõuagi suurt midagi? Siiski on igaühele midagi teemoonaks kaasa pakitud … Ja midagi on vaja jällegi õppida!

Elu nõuab oma. Vahel tunneme, kuidas see väsitab. Ega elu puhkust ei kingi. Ka siis, kui arvame, et puhkame – kas ikka teeme seda tõepoolest? Aastad hakkavad kiiremini kerima sissetöötatud rütmis. Töö, pere, kodu. Töö. Töö. Pere. Kodu. Töö. Töö. Töö. Maine ja mullane on see isegi keset kivilinna ja asfaldikatet. Siiski ka taevane … Võib-olla kahjuks seda märkame aja jooksul üha vähem. Ikkagi tuletab taevane elu end vaikselt meelde ka siis, kui kipume seda unustama. 

Usk ja usaldus peaks ju aja jooksul hoopis kasvama, mitte kahanema. Ehk oleme oma usuaia vähe laokile jätnud … taas kuidagi märkamatult, kuna elu nõuab ju oma. Ka aias tuleb targalt talitada, mõndagi välja juurida, rohida, kuid veel olulisem on lasta midagi vabalt kasvada. Selleks ajaks oleme ehk juba ära põetanud ja ära saatnud omaenda vanemad. Oleme saanud nendeks, kellest eespool ei rända enam kedagi.

Teel olles viskame mõnikord pilgu tagasi. Milleks muidu korraldatakse klassi ja kursuse kokkutulekuid. Suguvõsa kokkutulekuid. Näeme, kui palju on inimesed meie ümber muutunud ja kui palju nad on siiski endiseks jäänud. Järelikult ka meie ise … Mõni on paksuks, mõni enneaegu halliks läinud. Järelikult ka meie … Mõnda kunagist kaasteelist ei olegi enam … Näeme, kuidas tasahilju tõuseb uus põlvkond ja astub oma õigustesse. 

Tajume maailma muutumist, ja see on järjest vähem meie oma maailm. Meie oma maailm jääb kitsamaks ja pöördub aja jooksul rohkem sissepoole. Nii mõndagi on ju saavutatud, nii mõndagi juba tehtud … Küllalt on aastaid ja oma jõudu kulutatud ühiskonna, firma, maailma ja elu teenimiseks. Nüüd võiks teha midagi ainult puhtalt iseenese jaoks. Ja ega see ühiskond, firma või maailm sulle aitäh pole öelnud. 

Kui meil on vedanud ja me ei ole kibestunud ega kalestunud, sest nii paljut polnud võimalik meie oma parema äratundmise järgi teha, siis – jah, siis on meil kogunenud nii mõndagi, mida jagada. Näiteks seda, et oleme tasahilju avastanud ühe teise armastuse, väga palju suurema kui maa pealt leida ongi … Jõudu on küll vähemaks jäänud, kuid kui meil on jälle natuke vedanud, siis tervist veel on ja võime naeratades eluga edasi minna. Mõne asjaga leppides. Mõne asjaga ära leppides. Ja selgelt näha, millega leppida ei saa ega tohi … Kuskil mühiseb meri endistviisi.

Saabub aeg, mil kunagised probleemid ja mured tunduvad õige tühised. Aga kui need parajasti käes olid, siis muidugi mitte. See on nagu viljapõllul seistes. Kui heita sinna sisse pikali, vili üle pea, siis näeme vaid, kuidas kõik kõrred tuules segamini õõtsuvad. Aga et me seisame nüüd juba aastate kaugusel, siis näeme tuulehoo tulekut ja minekut, lainetavat küpsevat vilja. Kõik on heaks tulnud sellele, kes on suutnud Jumalat natukenegi armastada. Natukene vastu armastada … See ongi see palju suurem armastus, mis teisest ilmast siia ulatub.

Saabub aeg, mil meie jõud meid päriselt maha jätab. Oleme ehk pidanud maha jätma ka mõne armsa inimese … Kuid ehk just nüüd avastab inimene vaikse olemise, väikeste asjade võlu. Palju pole ju enam vaja. Nagu lapsedki, suudame näha enda ümber rohkem. Vaid lastel ja vanadel on mahti korjata kivikesi ja käbisid, imestada ja imetleda. Silmanägemine on küll töntsiks jäänud, kuid kuidagi, millegagi suudame näha rohkem. Ehk isegi avastame maailma uuesti? Kuna elu aeglustub ja aeglustub veelgi. 

Üha rohkem vaatame tagasi, ja üha kaugemale. Tagasivaates mõistame, kui väga meil on elus siiski vedanud ja kui palju on arm meid ikka saatnud ja hoidnud. Me pole selle eest mõistnud õieti tänulikudki olla. Nüüd ehk mõistame … Kuidas näha Jumalat? Oma ja teiste elukäigus, inimese saatuses. Seal paistab välja Jumal ja tema arm, mis meid päevast päeva ja ööst öösse on saatnud, igal hetkel. Hea on minna sellel, kes on kõigega siin ilmas valmis saanud …

Nüüd tuleb ka julgeda lahti teha oma võlaraamat, enne kui Issand seda teeb. Mulle on nii palju antud … Kas mõistsin seda ka teistega jagada, sest see polnud mõeldud ainult endale hoidmiseks? Mind on viimaks peetud heaks inimeseks. Kas olen seda ikka tõesti olnud? Jah, see on õige – surma ei pea kartma, peab kartma elamata jäänud elu … Kuidas on olnud minuga? Aga nüüd tuleb julgeda öelda Issandale, nagu asi on: ma pole Sinu armu väärt! Ma pole seda kunagi väärt olnud! Siin ma nüüd olen, jõuetu, anna mulle andeks, sest …

Kas sa kuulsid seda? Ei, seda ei saanudki keegi teine kuulda, sest see kõlas ju ainult sulle … Kutse. „Sõber, on aeg … Tule nüüd!“ Kusagil mühiseb meri endistviisi.

Meelis-Lauri Erikson