Jaan Tootsen: kõige tähtsam on püüd olla hea inimene

Võib täie veendumusega öelda, et Jaan Tootsen ja „Ööülikool“ on Eesti kultuuri lahutamatud osad. Hakkasin „Ööülikooli“ loenguid kuulama keskkoolis ja 2007. aastal Hiiumaal loengute lindistamisele sattununa sain tuttavaks Jaan Tootseniga. 

Rääkisime toona ka saadetest, mida ta ise kuulas või vaatas, ja minu üllatuseks ütles ta, et üks tore saade on „Ajalik ja ajatu“. Ütles seda rahulikult ja täie veendumusega ning selles oli mingi spontaansus, mis mind liigutas. Minul polnud kirikuga selle ajani mingeid erilisi kokkupuuteid olnud, ka kohtumised inimestega, kes Jumalast lugu pidasid, olid harvad, aga Jaan Tootsen oli üks neist, kes seda kuidagi ei häbenenud ega salanud – vastupidi, ta rääkis hea meelega usust, elust ja usuelust.

Ööülikooli Raamatukogu sarja esimene raamat, Jaan Kaplinski „Vaimu paik“ on nüüd ilmunud ja sellega seoses oled palju intervjuusid andnud. Väga huvitav oli 10. juuni jutuajamine Klassikaraadio saates „Delta“ (https://kultuur.err.ee/1608242154/jaan-tootsen-vaimu-paigast-tekste-lugedes-sain-aru-et-seda-raamatut-on-toesti-vaja), kus oli teiseks saatekülaliseks Tõnu Õnnepalu, sest raamatu sissejuhatuseks on tema ja Jaan Kaplinski kirjavahetus. Käisid Tartus raamatuid ära toomas. Astusid ka Jaan Kaplinski ja Tiia Toometi poolt läbi. Mis tunded sind valdasid? Kuidas Jaan raamatusse suhtus?

Jaan Kaplinski jäi raamatuga väga rahule. No nii hea oli olla Jaani ja Tiiaga koos. Oli selline väga helge ja õnnis tunne. Pärast, kui autoga kodu poole sõitsin, mõtlesin, milliseid imelisi hetki ja inimesi olen oma eluteel kohanud. Selline eufooriline meeleolu. Jaani soe naeratus – kuigi ta enam haiguse tõttu väga hästi kõnelda ei saa, siis vaim on tal ikka sama särav. Tema praegu kirjutatud tekstides on seesama sügav tarkus, kus põimuvad argine ja ülev. Nagu mõtiskles kunagi isa Vello Salo – kuigi me kehalt jääme kõik muudkui väetimaks, siis vaimult võime kasvada piiritult. 

Jaan ja Vello olid väga lähedased sõbrad. Mul on tunne, et Jaan Kaplinski on olnud kogu elu sügavalt religioosne. See ei tähenda alati seotust mingi kindla konfessiooniga. Minu arvates on ta pigem elav müstik, kes võib olla usuelu teatud aspektide suhtes ka väga kriitiline. Aga kes loeb läbi Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski vestluse raamatu alguses, näeb, kuhu Jaan oma usulises arengus välja on jõudnud. Mingis mõttes võib ehk öelda, et lätete pääle. Nagu ta seal kirjavahetuses Tõnuga mõtiskleb, et katoliiklus pole tervenisti tõde, vaid on üks tee tõeni. Aga tema jaoks lähedane ja kodune. Oma.

Meenub, et Vello Salo filmis oled tabanud ühe hetke, mis on paljusid liigutanud …

Mul on elus mõned hetked, mida olen filminud ja mis hüppavad nagu välja – nimetan neid elufilmikaadriteks. Et juba filmimise ajal saad aru, et see on nüüd üks eriline hetk. Jaan Kaplinski oli üks neid väheseid, keda isa Vello alati külla ootas, ükskõik kui raske tal lõpuaegadel ka oli. Jaanist tundis ta alati südamest rõõmu – nii nagu selles filmis algab nende kohtumine sõnadega: Tere, kallis veli Jaan, tervitan sind sinu enda sõnadega „Seesama meri meis kõigis“. Aga sellest kaadrist … kaks vana ja tarka meest istuvad teineteise kõrval ja hoiavad teineteisel käest kinni. Kui on võimalik inimestevaheline armastus, siis selles hetkes see kehastus. See liigutas hingepõhjani.

Ühegi inimese puhul ei oska keegi väljastpoolt sõnastada, et mis on kellegi ilmavaade või religioossus, see on isiklik asi. Aga Kaplinski puhul mulle tundub, et märksõna, mis kõik kokku võtab, on armastus. 

Sa töötad igapäevaselt vaimsete teemadega. Näiteks küsid „Ööülikooli“ külalistelt, mis on elu mõte ega pelga ka teisi sügavaid küsimusi. Kuidas oled selle julguseni jõudnud?

Ma arvan, et tegelikult kogu „Ööülikooli“ mõte ongi see, et julgeda esitada endale selliseid lapselikke küsimusi, et mis on elu mõte. Ma küsisin kunagi aastaid tagasi kuidagi arglikult Kütiorus kunstnik Peeter Lauritsalt „Pealisülesande“ loengus, miks ta hommikul üles ärkab ja tegutsema hakkab – et kas sel on ka mingisugune sügavam tähendus, ja siis tema ütles, et kuule, Jaan, see on ainukene mõistlik küsimus – see elu mõtte küsimus! Nii et pärast seda ma ei ole enam häbenenud seda küsida.

Tean küll, et sellele on nii palju erinevaid vastuseid, igaüks lahendab seda erinevalt, aga minul on olnud alati vajadus mõtestada elu, nii kaua kui ma mäletan, isegi lapsena. Hakkasin mõtlema, ma arvan, üheteist-kaheteistaastasena, et mis see maailm on, et kes on inimene ja kas Jumal on olemas ja kuidas see kõik alguse sai ja mis saab edasi. Mäletan, et seisin isa raamaturiiuli ees ja vaatasin – seal olid ka mingisugused filosoofilised raamatud, aga tõtt-öelda oli see nõukogude ajal sellise esimese põlvkonna haritlase raamatukapp – ei olnud sealt lugeda mitte midagi sellist, mis mind kuidagi oleks aidanud.

Kõik need asjad, mis mind mõjutanud on, tulid tegelikult ikkagi üheksakümnendate keskel. Kõige rohkem on mind mõjutanud ilmselt Uku Masingu „Pessimismi põhjendus“. Vajadus maailma mõtestamise järele, nii palju kui mina mäletan, on alati olnud ja ma ei ole veel sellest ära väsinud. Olen avatud erinevatele maailmakäsitlustele, mõtlen mõnuga kaasa, isegi kui alati ühe või teise mõttekäiguga ei nõustu. Lugesin suure huviga näiteks vend Tõnis Tootseni tõlgitud Alan Wattsi teost „Raamat iseenda tundmise tabust“, mis on kõike muud kui kristlik raamat, aga see on väga põnev. Just nimelt et ei pea olema kõigega nõus, aga tekib palju küsimusi, mis ärgitavad edasi mõtlema. Ja mingid asjad on tal ootamatult hästi ja originaalselt sõnastatud, taibatud.

Olen olnud kogu aeg, noh, mitte otsingutes, sest ma ei ole kolistanud ühest kirikust teise, mitte seda, aga olen alati kõrvad lahti hoidnud. Ja olen kõrvad lahti hoidnud ka religioonikriitika suhtes. Ma saan aru, et Eestis on hästi palju religioosseid inimesi, aga kriitilised ollakse pigem kiriku kui institutsiooni suhtes. Eks siin ole ka palju eelarvamusi. Lihtne on kritiseerida seda, mida vaadatakse justkui eemalt. Samas on kirik ju ka ikkagi inimeste tehtud ja seda illusiooni mul ei ole, et kristlased oleksid kuidagi paremad inimesed. See mõte kristluse puhul mulle aga meeldib, et sul on igal hetkel võimalik ennast muuta. Me kõik kukume või komistame ja oleme näoli mudas, saame haiget, aga igal hetkel on võimalik muuta ennast paremaks inimeseks. Ja päris ise siin hakkama ei saa – aga on keegi, kes tuleb appi.

Mulle kunagi väga meeldis, et Tartus oli üks kangialune, kuhu oli keegi kirjutanud vildikaga „Tahan saada heaks“. See lause tundus nii äge! Mõtle, kõik, mida grafitiga on seal soditud, üleüldse on maailm täis igasuguseid laused, aga keegi pidas vajalikuks just seda kirjutada. Ja see tekst pidas seal pikki aastaid vastu.

Ma olin hilisküps nagu paljud poisid, hakkasin alles põhikooli lõpus õppima, suure hirmuga, siis kui matemaatikaõpetaja ütles ühel päeval: „Teie, Tootsen, peate hakkama mõtlema kutsekooli peale.“ See oli reaalne oht, et mind ühtegi keskkooli vastu ei võeta. Mäletan, et isa ütles siis: „Tead, Jaan, et ei ole üldse vahet, kuhu sa lähed edasi õppima, mida sa täpselt teed, kõige tähtsam on see, et oleksid hea inimene.“ See ongi olnud üks juhtmõtteid, et kuidagi püüda olla hea inimene.

Kes veel peale isa on olnud sinu suurimad mõjutajad elus?

Hindan väga vanemate inimeste kogemust ja tarkust. Kui mõtlen oma erinevate tööde peale, filmide või „Ööülikooli“ tööde peale, saan aru, et olen ikka selline vanade inimeste fänn. Minu jaoks tõeline inimese iga alles algab kaheksakümmend pluss, see on kõige ägedam aeg. On elukogemust, raamatutarkust, südametarkust. Kui vaid suuta hoida oma vaim nõtkena. 

Üks suurimaid mõjutajaid minu elus on olnud Evald Saag. Tol ajal kui me kohtusime, oli ta ligi 90-aastane. Professor, kelle kodu uksed olid sõna otseses mõttes alati lahti, kui ta siin Tallinnas Lillekülas elas. Lihtsalt läksid talle külla, tegid ukse lahti ja seal ta ikka oli, armas päkapikk, istus oma laua taga ja uuris neid Mesopotaamia tahvleid või Vana-Egiptuse jooniseid. Evald Saag oli Uku Masingu õemees ja Ivan Orava poolvend. 

Ta oli viimane eestiaegne õppejõud. See, kui hästi tema inimlik mõõde välja tuli, oli imetlusväärne. Esimene asi, mida ta tudengilt küsis, kui too külla läks, oli, et kas su kõht on tühi, et mine võta, mul on kapis mett ja leiba ja teeme kohvi. Jah, ma olen sellest nii palju rääkinud, aga ei väsi seda kordamast. 

Me elame ajal, mil õpetajad on ületöötanud ja perearstidele ei anta aega, et nad saaksid suhelda oma patsientidega. Kellelgi ei ole aega kellegi jaoks ja siis on see mälestus Evald Saest, kelle juures käisid koos doktorandid ja magistrandid ja noored ja vanad ja igasugu kummalisi tegelasi sattus sinna kampa, kellega ta siis öö läbi juttu rääkis. Oligi niimoodi, et enne väsisid ära need noored kuulajad kui tema! Evald Saag ütles enda kohta, et tema on sõnaprohvet, aga Masing oli kirjaprohvet.

Sel kevadel tabas meid suur kaotus kui Jaak Johanson lahkus taevastele radadele. Milline tähendus oli Jaagul, mitte küll väga vanal inimesel, sinu jaoks?

Julgen öelda, et mõtlen Jaagu peale peaaegu iga päev. Jaaku nimetan väga lähedaseks sõbraks. Kuidas tema mind vaatas või nimetas, seda kahjuks ei saa praegu küsida. Aga tema mõju mulle on olnud hästi suur. Sain ühel päeval sellest justkui ilmutusena aru. Mina, see Hunt Kriimsilm, kes teeb kümmet asja korraga, püüab neid teha väga hästi, aga ikka tekib tunne, et ööpäevas ei ole nii palju tunde, et kõiki neid huvitavaid asju jõuaks ära teha, mida olen ette võtnud. Jaak oli selline majakas, minu jaoks nagu kindel maamärk, kes tõusis hommikul üles, läks Kalamaja nurgakohvikusse, istus, jõi kohvi. Tihti oli ta seal pikki tunde. Vahepeal käis jalutamas, ostis Balti jaama turult mustikaid ja sibulat ja siis tuli tagasi. 

Ja mina, kes ma olen ikka teinekord puntras oma töödega, mis kuhjuvad üle pea – minu jaoks oli eluliselt oluline teada, et kusagil on Jaak Johanson, kes vaatleb maailma liikumist, aga ise ei tõmble. Kogu maailm voolas ta eest mööda, vahepeal keegi peatus, istus ja rääkis. Intriige ei punutud, kooti helisevat hingekangast inimeste vahele. Keegi, kes häälestas ja sõnastas. Jaak kandis endas midagi sellist, keda sufi müstikas võiks nimetada inimeseks, kes „hoiab ruumi“ – loob maailma ja ühendab. 

Olen Jaaku võrrelnud vana indiaanlasega – kes ise ei pea midagi tegema, aga kelle olemasolu tekitab selle, et teised hakkavad looma ja tegutsema. Minu elu on ta väga palju mõjutanud. Jaagu puhul ma tegin aeg-ajalt nalja, et tal on absoluutne tõetunne, nii nagu mõnel on absoluutne kuulmine. Tema soovitused, kuidas ta elu nägi … Ei meenu, et ta oleks kunagi kedagi kritiseerinud. Jaak jälgis maailma mõnusa huumoriga.

Selline raske küsimus ka, et kas sina isiklikult kardad surma?

Mina kardan väga surma. On neid perioode, kus ma kardan natuke rohkem, siis jälle natuke vähem. Mul on elus olnud perioode, kus ma üldse ei ole kartnud, ütleme kahekümnendate alguses. Siis aga sain kogemuse, kus ma tõesti olingi hetkeks surma piiril. Tõenäoliselt jäi mul süda natukeseks seisma ja selle tulemusena oli väga selge veendumus enda ebatäiuslikkusest sellest, et ma ei ole absoluutselt valmis surema. Ja tol hetkel ma mõtlesin, et kui mul nüüd õnnestuks tagasi ellu tulla, siis ma kindlasti muudan oma elu. Et see, kuidas ma varem olin mõelnud endast, ei olnud hea, et pean muutuma paremaks inimeseks. 

Kuidas valmistuda surmaks? Omandada selles maailmas nii palju tarkust, armastust, et suremise hetk ei oleks nii keeruline, et teispoolsusesse astumine, kohtumine mitmemõõtmelise maailmaga oleks kerge ja loomulik – nagu Evald Saag kunagi lohutas, et mis see surm siis ikka on, see on nagu ühe pilvelõhkuja katuselt teise peale astumine, lihtsalt vahepeal on kuristik. Aukartus looja ees, aukartus elu ees, jumalakartus, kui võtta seda nii – see peab olema olemas.

Sa juba mainisid, et Eesti inimesed on religioossed, aga kirikusse suhtuvad nii ja naa. Kas sina käid kirikus?

Ma pean tunnistama, et nüüd on pikem vahe tulnud sisse. Vahepeal süüdistasin koroonat, aga saan aru, et see pühapäevane rütm tuleb endal ise uuesti luua. Meie kodukirik on Pirita klooster. Olen perekondlikult katoliiklane – minu abikaasa on katoliiklane ja kuigi ma olen luteri kirikus ristitud, teismelisena Võrumaal Rõuges, tundus ainuõige, et oleme koos terve perega katoliku kiriku liikmed.

Aga pühapäeva pühitsemise tarkus tuli küll alles mõne aasta eest. Kui ei ole midagi erakorralist, siis ma pühapäevadel tööd ei tee. Kunagi üks poola sõber ütles, et neil on kõnekäänd, et pühapäevane töö muutub sitaks, robustselt tõlkides. Sellel on sügav tõetera sees – mul on täitsa hirm, kui ma pühapäeval midagi pean ette võtma. Inimene on nõnda loodud, et vajame selget rütmi vaheldust, kuus päeva tööd ja siis on hingamise päev. Midagi hoopis teistsugust. Kui pühapäev jääb vahele, siis minu aju ei lepi sellega, ma ei saa esmaspäeval aru, mis toimub, kui eile oli töö ja ülehomme on töö … See pühapäevahommikune missa mõjub ääretult hästi enda hingekompassi häälestamiseks. On vaja mõelda muid mõtteid ka, mitte ainult selle peale, kuidas saad maksud ära maksta.

Sina mõtled muidugi neid muid mõtteid ka argipäeval … Mida suvel teed, kas kavatsed puhata või on sul nüüd kohe järgmine Ööülikooli Raamatukogu raamat plaanis?

Tegelikult on hädavajalik puhata. See on ellujäämise küsimus. Aga eks töid ja tegemisi on suveks ka üsna palju, on filmitöid ja plaanis ka mitu „Ööülikooli“ salvestust. Järgmine Ööülikooli Raamatukogu raamat, mida ka tasakesi ette valmistame, on Fred Jüssi loengutest.

Aga kuidas sa puhkad?

Näiteks meeldib mulle olla Lõuna-Eestis, maal, ja võimalikult vähe suhelda inimestega. Teinekord piisab ka kahest-kolmest päevast. Mulle meeldivad väga sellised hommikukohviga istumised, väiksemas seltskonnas jutuajamised ja salaööülikoolid. Pikad ja valged ööd.

Kristel Algvere

Jaan Tootsen (45) 

Abielus, neli last

Haridus:

1995–2000 Tallinna ülikool, raadiorežii – lõpetatud (2000)

1994–1995 Eesti humanitaarinstituut

1991–1994 Tallinna 62. keskkool ajakirjanduse eriklass

1983–1991 Tallinna reaalkool

Saatesarjad:

Üle 500 saate sarjas „Raadio Ööülikool“

Sari „Üks lugu“

Filmid:

„Avasta rikas nurgatagune kosmoses“ 2005, „Hea uus ilm“ 2006, „Uus Maailm“ 2011, „Velosoofid“ 2013, „Vello Salo. Igapäevaelu müstika“ 2018, „Arvo Pärt. Muusikajanu“ 2018 (koos Jaak Kilmiga), „Fred Jüssi. Olemise ilu“ 2020