Jaanus Jalakas: kui tahad olla ilus, siis pead muutuma

Õpetaja Jaanus Jalakas tähistas 6. juulil 60. sünnipäeva. 30. novembril täitub 25 aastat Kuusalu koguduse teenimist.

1986. aastal aseõpetajaks ordineeritud Jaanus Jalakas alustas oma teenimist Hiiumaal, kus tema hoole all olid Kärdla, Pühalepa ja Reigi kogudus, ent oli aegu, mil ta hooldas ka Käina ja Emmaste kogudust. 1997. aastal tegi ta suure muudatuse oma elus ja naasis kodukogudusse Kuusallu, millega ta oli varasest lapseeast väga tihedalt seotud, sest tema isa oli Kuusalu koguduse juhatuse esimees.

Õpetaja Jalaka isiksus on värvikas. Kindlasti ei saa tema kohta öelda, et ta oleks oma tegemistes leige. Kohtume usutluseks tema mereäärses kodus. Augusti kuumalaine on veidi järele andnud, ent Kolga laht eemal paistva Pedassaarega õhkab suvist soojust ja pakub kauneid vaateid. Kogu vestlusest jääb hinge teadmine, et Jaanus Jalakas on pühendanud oma elu kirikule ja et ainult Jumalas võib inimhing kindluse leida.

Kümne aasta taguses juubeliloos on sinu huvidena märgitud kloostrid ja munklus. Kas see on nüüd taandunud?

Ei ole taandunud. Aeg on lihtsalt edasi läinud, tervis on, nagu ta on. Mõnda aega võiks muidugi kloostris olla, näiteks kuu. Eks ma olen natuke ekstreemne vend, veidi impulsiivne. Olen mõelnud, et soovin, et läheks nii, aga tegelikult ei ole nii läinud. Näiteks ma poleks iial arvanud, et Kuusallu tagasi jõuan. Varsti saab 25 aastat täis. Lihtsalt elus tuleb usaldada eelkõige Jumalat, mitte inimest või organisatsiooni. Pean alandlikult tunnistama, et 60 aastat võtab kuraasi palju maha.

Oled värskelt 60aastaseks saanud. Kui võrdled end paarkümmend aastat tagasi ja täna, siis mis võiks öelda?

Neljakümneseks saades olin seitsme kuuga 40 kilo alla võtnud. Seitse kuud enne sünnipäeva sain teada, kui palju ma kaalun – 214 kilogrammi. Hakkasin ujumas ja jõusaalis käima. Kunagi olin 69–70 kilogrammi. See oli enne Hiiumaale kolimist. Olin spordipoiss. Ei tea, miks see nii läks, nüüd vanas eas mõtlen, et tahaks olla ilus. 20 aastat olen oma füüsilise poolega päris palju tegelenud. Tahan saada mõistliku kaalu tagasi.

Mees võib ka tahta olla ilus. Mul on tekkinud nii hingeilu kui ka füüsilise ilu igatsus. Varem tahtsin olla ilus inimene eelkõige hingelt. Võib-olla minu järsk käitumine, mille pärast tihti konflikti satun inimestega, ongi sellest, et olen mõelnud, et väline ei loe. Nüüd tundub, et ikkagi loeb … Olen 20 aastat tegelenud sellega vaikselt, et Kristusele meeldida, et Jumalale meeldida. Kui tahad olla ilus, siis pead muutuma. Kunagi õpetaja Eduard Salumäega arutades tuleviku teemadel ütles tema, et nii vaimne kui füüsiline peavad olema tasakaalus.

Tahad öelda, et olid 20 aasta eest inetu?

Paksud inimesed pole mulle kunagi meeldinud. 20 aastat olen sellega tegelenud. Vahepeal tahtsin minna ära, teenida USAs või Kanadas. Aga kõik teed on läinud kogu aeg kinni. Ka see on mõjutanud, et saime siia mere äärde maja. Ma poleks seda iialgi uskunud, et kogudusemajast ära kolin. Teatud asjad mind enam üldse ei huvita. Viimasel ajal meeldib mulle unistada. Unistan kabelist mere kaldal. Ka Kuusalu kiriklast ja kogudusest teisiti kui varem.

Kas oled nõus Dostojevskiga, et ilu päästab maailma?

Ma ei tea, kas ta päästab. Pole selle peale mõelnud. Ehk tõesti. Eks kirikulegi antakse aeg-ajalt säravaid hingi nagu püha Franciscus jne. Tõesti, nende hinged on ilusad.

3. juulil pidasid Kuusalu kirikuaias oma sünnipäeva. Kohal oli lausa neli piiskoppi. Kuidas sul see õnnestub?

Usun, et nad saavad aru, et armastan EELKd. Olen püüdnud südamega, vaatamata sellele, et kõik asjad ei ole alati välja kukkunud, et suudan vastu rääkida ja neid välja vihastada … Ikkagi saadakse aru, et olen hingega asja juures. Kui vihastad välja, siis jääd inimesele korralikult meelde. Ei jäta ükskõikseks.

Mõnikord jääb mulje, et sinus on võitlus kirglikkuse ja alandlikkuse vahel. Sinu eestvedamisel on sel aastal istutatud lepituspuid. See sümbol on puudutav ja kõnekas.

Selle lepituspuuga on nii, et sa kogu aeg võitled ja võitled … Su sõbrad võivad olla homme vaenlased ja sind kohtusse kaevata. Teevadki seda ja advokaadid teenivad. Inimesed on riius, tülis. Siit tekkis mõte.

Pidime kunagi Kuusalu kirikuaiast üle 100 puu maha võtma. Selle otsuse tegi komisjon, millesse kuulusid keskkonnaamet, muinsuskaitseamet, vald jne, ja siis Rein Sikk kirjutas Eesti Päevalehe esiküljel, et Kuusalu kirikuõpetaja tegi kirikuaias lageraiet.

Kui Lepnurme vitraaži pärast olid lahkhelid, siis Toomas Mäeväli kirjutas, et võiks istutada pärnapuu ja magesõstart, et Hugo Lepnurmele meeldisid magesõstrad. Kunagi oli Kuusalu pastoraadi ees ringtee ja seal madalad põõsad. Tõingi Lätist 300 magesõstrapõõsast ning oleme istutanud ka tammesid ja pärnasid. Ei saa ju ütelda, et võtame vaid puid maha. Istutame ka.

Tegelikult ma ei ole selline kraakleja vend. Ehk on see minu saarlase ehk viikingite veri ema poolt. Lapsena öeldi mu kohta, et mul on mustlase verd, kuna olin tõmmu. Vanem vend oli hele. Samas sain teada ühelt vanalt mehelt, kes mu vanaisa tundis, et olen oma vanaisa Madise nägu. Mul pidavat olema täpselt tema naeratus. Ütlesin oma tädidele, et te ei saa enam öelda, et minus on mustlase verd, sest mul on Madise naeratus.

Üllatuslikult õpid hetkel Haapsalus kokaks. Kust selline huvi?

Kui oled juba 35 aastat kirikusüsteemis olnud, siis tahad ka millegi muuga tegeleda. Oleme arutlenud, et mis pastoraadihoonega teha. Üks mõte on restoran ja see tähendab, et pead kõike sellest teadma. Teiseks käin hooldamas ühte vanainimest, vana Loksa organisti. Talle on vaja toitu viia, pead teadma, mida viid ja kui palju, millistes kogustes. Kokakoolis ei õpita üksi söögitegemist, seal on ka kalkulatsioonid, kalorid jne. See on kaheaastane kaugõppekursus, olen praegu akadeemilisel. Käisime üle kahe nädala kaks päeva nädalas Haapsalus. Meie kursusel on kolm meest.

Kirikusse ei tule ülearu palju inimesi. Miks ma olen tegelenud surnuaiaga? Et suhelda enamate inimestega, ma saan seal jumalasõna kuulutada. Nüüd on sama, koolis on teistsugune seltskond, näen nende maailmavaadet, mida nad mõtlevad, kuidas nad elavad. Näen inimesi laiemas ringis, mitte ainult kiriku seltskonnas. See avardab ka minu silmaringi.

Käid juba aastaid isa Christoph Wrembeki ja isa Karl Wolfi juhendatud retriitidel. Miks see vaimsus sind võlub?

Olen vist viis korda käinud. Retriit on Jumalale lähemale minemise harjutamine. Et ilusamaks saada. Jumalale lähenedes tema paistus kiirgab meie peale nagu kuldne Jeruusalemm, nagu Kuressaare kiriku aknad õhtupäikeses. Kui vaadata ilusat valget, korras kirikut, siis on näha, et inimesed armastavad Jumalat.

Mida viimased kriisiaastad on sulle õpetanud?

Seda, et saab hakkama. Et Jumal ei ole meid maha jätnud. Koos Jumalaga on ka kõige viletsamas olukorras pääsetee või lahendus ja lootus. Lugedes vanu kirikuarhivaale, siis pastoraadid on olnud elamiskõlbmatud, suitsused, lagunenud, kirikud samuti. Tülid heinamaade pärast. Katk. Maa tühi ja söötis.

Lugesin hiljuti Piret Lotmani raamatut Heinrich Stahlist. Tuleb välja, et võimuvõitluses headel Rootsi algusaastatel võib-olla üks kiriku ametimees lasi teise mehe aabitsa hävitada ja jättis ühe eksemplari väidetavalt endale ning olla selle järgi ise siis raamatu välja andnud. Teisele mehele olla Tallinna raad selle aabitsa eest hulka vilja andnud tasuks. Samas jälle täpselt ei ole ka teada. Aga raamatus kirjutatakse, kuidas pastorid on üksteise peale kadedad jne. Kõik nagu praegu. Ja ometi oleme praegusesse aega jõudnud. Taevaisa ikka hoiab inimest ja pastorikesi ka.

Milline on meie EELK täna sinu silmade läbi?

Jumal ei jäta tedagi maha. EELK läheb rõõmsal meelel edasi. Eks on ikka rikkamaid ja vaesemaid, rammusamaid ja lahjemaid aegu. Kogu aeg on olnud niimoodi. Koos Jumalaga pole lootusetust kunagi.

Meil on küll tohutu ressursi raiskamine. Peaks olema üks teoloogiline õppeasutus, nagu peapiiskop Jaan Kiivit juunior seda soovis. Ei näe mõtet ka piiskopkondadel – Eesti on liiga väike selleks. Võib-olla Tartus võiks siiski piiskop olla.

Mõnikord kuuleb viimasel ajal, et kogudus ei suuda vaimulikku üleval pidada. Arvan, et iga Eestimaa kogudus, kui ta tahaks, saaks õpetaja üleval peetud. See pole mingi probleem. See on lihtsalt inimeste oskamatus. Aga kui kirikuõpetaja või nüüd preestri töö on ainult jumalateenistuse pidamine, siis muidugi tuleb mujalt leiba käia teenimas.

Kas oled märganud, et meil on tekkinud kogudusi, kes ei tahagi endale õpetajat? Kes lihtsalt ostavad vaimulikku teenust sisse pühapäeval.

Kui ma läksin Hiiumaale aastal 1985, siis ütles tädi Lotte Kärdlast, et tead, Jaanus, meie, vanad naised, ei jõua sind üleval pidada, sa pead tööle minema. Kõik baptistikoguduse vanemad käivad Eesti Telefonis Kärdlas tööl. Ja pühapäeva hommikul sõidab siis iga vanem oma palvemaja juurde. Oleme jõudnud praegu sellisesse situatsiooni, et EELK vaimulikud pole enam vaimulikus mõttes sellel tasemel, mis nad kunagi olid. Tõesti, tulebki käia mujal tööl ja pead oma pühapäevase jutluse ja ongi kõik …

Kas see on ikkagi vaimuliku taseme küsimus?

Vaimulikega on siiski probleeme, sellepärast on tekkinud selline asi. Üks võib ju olla tubli, aga kuna teisega on juba niivõrd suur konflikt või probleem olnud, siis kujunebki nii. Siiski peaks kirikuõpetaja tegema seda, mida vaja koguduses, mitte seda, mis talle meeldib. Siit ka murekohad.

Kas sulle on olulised uued väljakutsed või eelistad sisse tallatud radu?

Eelistan sisse tallatud radu. Olen arvestanud kogu aeg oma eelkäijatega. Kuna minu isa oli Kuusalu koguduses juhatuse esimees, siis on mulle eriti oluline olnud õpetaja Eduard Salumäe. Minu lapsepõlv ja elu on olnud väga seotud temaga. On veel olulisi eelkäijaid: Hiiumaal õpetaja Reinvalla, toomkirikus õpetaja Hiisjärv ja Amblas Vello Salum.

Milline töövaldkond vaimulikus töös on sulle kõige hingelähedasem?

Pühapäevaste jumalateenistuste pidamine. Ma ei tea, kas see on seotud Andres Uibo ja tema orelimänguga, aga agenda liturgilised laulmised – need on nii imelised. See muusika tõstab sind üles. Pole seda enne tundnud. Ei tea, kas see on vanadushärdus? Õigeusu kirikus öeldakse vist, et nagu keerubite laul.

Kuidas suhtud uude jumalateenistuse korda?

Arvan, et see pole oluline. Inimestega on vaja rohkem tööd teha. Liturgilised riided jne – see pole Jumalale oluline. Riided on rohkem meie endi jaoks. Küpsus on lihtsuses. Ma ei ütle käsiraamatu kohta midagi halvasti. Võib-olla on seda ka vaja, aga seda on vaja eelkõige kirikuõpetajatele. Inimestele on vaja agendat, sest see on lihtne ja see, millest nad saavad aru.

Millist elu Kuusalu kogudus elab?

Vitraaže ja surnuid on, aga ristitavaid, leeritatavaid ja laulatusi on vähe. Inimesi muidugi elab ümberringi ja kõik näevad kirikut ka. Kui mõnda aega tagasi alla 20 inimese kirikus pühapäeval ei olnud, siis nüüd on isegi vahel alla kümne. Siin ei saa ka koroonat süüdistada.

Ühtpidi seega ei lähe hästi. Mis ma olen ette võtnud? Lasin Hiiumaal teha suure krutsifiksi ja pärast esimese koroonahooaja jõuluaega, mil valmistasime kõik väljaspool kirikut ette, et inimesed võiksid tulla, aga tulijaid oli vähe, siis otsustasin panna selle krutsifiksi pastoraadi sissesõidutee aianurka. Nüüd on seal ka lilled ja küünlad, ning kõik, kes mööda lähevad, saavad Kristust vaadata. Kirikus ei käi, aga Kristust ikka näevad. Inimestele see meeldib. Seega – Kuusalu kogudusel läheb, nagu läheb, aga Kristus kõneleb ikka inimestega sealt aianurgast. Nad ei pääse sellest.

Mis pean aga Kuusalu kiituseks ütlema, on see, et vaatamata teatud inimeste jätkusuutlikkusele minu peale kirikuvalitsusele kaebekirju kirjutada, on praegu Kuusalu koguduses haruldased inimesed ametis. Ja kirikuaed on nii kaunis. Ilusad lillepeenrad ja armastav meelsus nendel inimestel.

Uuenev kirik ja alalhoidev kirik – kuidas hoida tasakaalu.

Loomulikult peab kõik uuenema ja arenema. Mul pole selle vastu midagi. Las nad arendavad. Vahel tundub mulle aga, et need inimesed on ise omadega hädas. Ma ei näe selles arengus kindlust.

Me kõik vajame hingetõmbeaega. Kuidas sa puhkad?

Reisin palju. Minu suur unistus alates 18. eluaastast oli Athosel käimine. Käisime seal mõned aastat tagasi. Andres Uibo orelireisid on olulised, näen nende läbi kirikuelu Eestimaal.

Kodu mere ääres on suur puhkus. Jalutan vahel hommikumantlis kella kaheni, käin mõnikord ka nii mere ääres. Kõige olulisem on Jumalaga kõnelemine. Olen palju palves viimasel ajal, sest iseendas on sellised arengud, mis ilma palveta kuidagi edasi ei vii. Ka mured.

Mida arvad sellest, et meie vaimulikel võiks olla iga-aastane retriidikohustus?

Meil võiks olla lihtsalt rohkem osadust üksteisega. Praostina püüdsin, et saaksime vaimulikud omavahel jagada oma elu. Seda pabistamist ja kartust ja hirmu üksteise ees on liiga palju. Oleme üks kirik. Oleme üks. Mingit oma rida pole olemas. Viimasel ajal on mul südames üks Taizé laul, mille sõnad on: Ma usaldan Sind, Jumal, hoia mind sel teel, mis viib uude ellu. Su juures leian tõelise rõõmu.

Kätlin Liimets