Jäljed meie eludes

Mõne aasta eest Soomes autoga tööle sõites sattusin raadiost kuulama laulu, mis mind südamepõhjani liigutas. Jätsin auto tee äärde seisma, et selle teksti ja sõnumi üle rahus järele mõelda. Üks mõtteist, mida mäletan, oli selline: „Kui õnnistatud on inimene, kellel on Jumalast antud säärane anne: ta kirjutab laulu ja elab edasi oma tavalist elu, aimamata, et keegi kusagil maa teises otsas on tema loomingust hingepõhjani vapustatud ja see muudab ta elu! Ta jätab oma jälje inimeste eludesse, ilma et ise seda teakski.“

Praegu, mil selle laulu autor on astunud üle aja ja igaviku piiri, maailmas möllab epideemia ja meie kodumaal on välja kuulutatud eriolukord, olen palju mõelnud jälgede üle, mida me üksteise ellu jätame: oma sõnadega, tegudega, ka tegematajätmistega. Tihti seda ise teadmatagi.

Millise kaaluga peab olema sündmus, et see kutsuks esile muutuse? On selleks elupäästev operatsioon? Üle noatera pääsemine õnnetusest? Miljonivõit? Kohtumine? Uus töö või kodu? Mõnikord piisab raadiost kõlanud laulu sõnadest – pealtnäha juhuslik sündmus, ent lõpmata tähendusrikas. Usun, et kristlase elus ei ole miski juhuslik ja juhtuval on tähendus kui Jumala tahtel.

Arstina tean, et on patsiente, kes toovad lilled oma arstile, kes on neid raskest haigusest ravinud, toetanud ja julgustanud, vastanud meelt painavatele küsimustele. 

Praegu küsin aeg-ajalt, kes viib lilled neile rõõmsa naeratusega noortele naistele, oletatavasti väikeste laste emadele ja eakate vanemate tütardele, kes päevast päeva toidupoes kassaleti taga kliente teenindavad. Neile, kes küpsetavad meile leiva, lõikavad valmis liha, pakendavad piima; kes seiklevad oma veokitega ühest piiripunktist teise, et tuua meile toitu ja ravimeid; tagavad korra avalikes kohtades, jälgivad, et ka hoolimatumad meie hulgast peaksid kinni karantiinipiirangutest. 

Kes tõstavad telefoni, et julgustada hirmul olevaid, lootuse kaotanuid. Kes palvetavad oma koguduste ja kogu inimkonna eest tühjades kirikutes suletud uste taga, ülistades Jumalat selle eest, et ta on meid halvemast säästnud. Kas märkame jälge, mida jätavad meie ellu need inimesed – vaprad, ennastsalgavad?

Minu meelest on just nemad, kes teevad praegu esmapilgul väikesi asju, meie aja kangelased. Need, kes märkavad, hoolivad. Kes teevad „ainult oma tööd“, nagu nad tagasihoidlikult ütlevad. Just selliste inimeste tegudest lugedes ja neid iga päev enda ümber märgates mõtlen: inimkonnal on ikka veel lootust.

Just nende kangelaslikkust kadestan – mina, kes ma teen oma igapäevatööd praegusel hetkel turvaliselt kodukontoris telefoni ja arvutiga, ja mõtlen häbenedes, kas jätkuks julgust eesliinile minna. Loodan, et vastust sellele küsimusele ei tarvitse iialgi teada saada. Aga ma imetlen neid – oma ligimesi, oma õdesid ja vendi Kristuses. Ka neid, kes ei ole veel võtnud vastu kristlikku usku, sest kandes oma ligimese koormat, täidavad nad siiski Kristuse seadust (Gl 6:2). Nemad jätavad jälgi. Meie ülesanne on neid jälgi märgata.

Ühel päeval see epideemia lõpeb ja elu pöördub taas tavapärastesse rööbastesse. Maailm on siis muutunud. Meie oleme muutunud. Tahaksin väga, et paremaks, et üha rohkem inimesi kasutaks neid karantiininädalaid mõtisklemiseks, palvetamiseks, Jumala otsimiseks. Nad võiksid avastada, et Jumal ei ole nagu keiser kõrgel ja kaugel, ta on lähedal, siinsamas, meie juures, meie keskel ja meis. Ta on meiega. Alati. 

Kui see segane ja segadusttekitav aeg läbi saab, tahaksin pöörduda tänupalves Jumala poole kõigi nende inimeste, jälgede jätjate nimel imeliste sõnadega Laulude raamatust (Ps 139:14): „Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi.“ Olge kõik hoitud Jumala kaitse all!

 

 

 

 

 

Signe Salumets,

üldarst,

diakonieksami sooritanu