Jänesekõrvadest ja talumise anatoomiast

Kaks linnastunud briti musliminoort väisavad oma püha võitluse tarvis vahendite hankimiseks sugulasi Pakistanis.
«Mis su onu oma jänestega on teinud?» küsib üks.
«Need on kanad,» vastab teine. «Kui need oleksid jänesed, peaksid neil pikad kõrvad olema.»
«Allahi nimel, sellest ma ju räägingi!»
Jättes kõrvale arutluse usulis-kultuurilise tausta mõjust tegelikkustajule, võib selle loo puhul küsida: kas paljukirutud läänelik liberaalne relativistlik pluralism sunnib ütlema, et tegelikult on mõlemal mehel õigus? Kui nii arvatakse, siis ei olda sellest meiegi ühiskonna aluseks olevast filosoofiast päriselt aru saadud. Erinevate vaatenurkade eluõiguse tunnustamine ei tähenda kumbagi: ei seda, nagu oleks viimselt igaühel õigus oma tõele, ega seda, nagu poleks tõde olemaski.
Kiriku olukord selles pluralistlikus ühiskonnas on siiski keeruline ning mitmed nähtused tekitavad jätkuvalt tuliseid arutelusid.
Viimase aja teoloogilises erialakirjanduses kohtab väljendit «kristlased väljaspool kirikut». Selle all peetakse silmas mitte üksnes erinevaid kriitilisi rühmitusi, vaid ka Põhja-Ameerikas üha populaarsemaks muutuvaid virtuaalseid, s.t üksnes internetis eksisteerivaid kogudusi ja kirikuid.
Muidugi pole midagi uut väites, et inimene võib Kristusega kohtuda ka väljaspool kirikut. Nii nagu on võimalik, et kirik hülgab/salgab Kristuse (minnes näiteks kompromissidele riigivõimuga) ja usklikul polegi enam muud teed pääsemisele kui kirikust välja pääsemine. Aga küsimuseks jääb, kui suure autoriteedi võib omistada isiklikule usule ja veendumustele, vastandades neid institutsioonile?
Teine üha enam peamurdmist valmistav nähtus on uskmatus, niivõrd kui see ei määratle end ateismina. Vähemalt mitte säärase ateismina, mida kultuurikriitik Mihkel Kunnus nimetab antropoloogiliseks kanapimeduseks (pidades silmas kaasaja kõmulisemaid «valgustajaid» nagu Richard Dawkins, David Mills või Daniel Dennet).
Meeldib see meile või mitte, ajalooliselt kuulub religioon sarnaselt kultuuri või hügieeniga inimese juurde. Mis tähendab, et isegi sekulaarne ehk uskmatuna määratletud ühiskond ei pea ilmtingimata olema usuvastane.
Kanada filosoof Charles Taylor väidab: «Ma usun, et üks meie põhilisi raskusi nende probleemidega tegelemisel on, et me kasutame vale mudelit, mis ikka veel valdab meie meeli. Me arvame, et sekularism [—] tegeleb riigi ja religiooni suhtega; tegelikult on sel tegemist demokraatliku riigi (õige) vastusega erinevustele.»
Demokraatliku ühiskonna üheks tunnusjooneks on seega põhimõtteline erinevuste tunnustamine. See ei saa meile meeldida, kuna, olgem ausad, iga inimese jaoks tundub ainumõistlik, kui teised arvaksid asjadest täpselt samamoodi kui tema. Demokraatiat saab üksnes taluda, välja kannatada. Ka selles mõttes on demokraatia kõige viletsam ühiskonnakord ja samas mõttes on kõik ülejäänud veelgi talumatumad.
Kirikus on talumisvõimet ikka vooruseks peetud. Kl 3:12–13: «Rõivastuge siis nagu Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku kaastundega, lahkusega, alandlikkusega, tasadusega ja pika meelega, üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust.»
Tänases poliitikas tähendab erinevuste talumine ehk vooruslikkus erakonnademokraatiat. Parteide õigust eksisteerimisele ja oma vaadete levitamisele ei saa panna kahtluse alla. Kuigi saab kahelda nende konkreetses programmis või üksikutes argumentides.
Kirik pole mõistagi erakond, ent samas pole ta muust ühiskonnast lahus. Ka kirik taotleb sarnaselt erakondadega ühist hüve, mis ei tarvitse lihtsalt kokku langeda nende poliitiliste ja majanduslike hüvedega, mille poole viimased pürivad. Ent erinevuste talumine (kristliku) voorusena võib tähendada sedagi, et kui sõnavabaduse hulka arvatakse õigus loopida geiparaadi (kasvõi verbaalsete) tomatitega, siis kuulub sinna ka õigus kirikus punkpalvuse pidamiseks.
Ameerika religiooniteadlane José Casanova on ühes hiljutises uurimuses välja toonud, et 19. sajandil oldi USAs üsna üldiselt veendunud, et roomakatoliiklasi pole nende usuliste vaadete tõttu võimalik demokraatlikku ühiskonda integreerida. Vaenulikkust süvendas seegi, et paljud kodumaalt põgenenud ida- või lõunaeurooplased polnud kuigi innukad inglise keele omandamisel, nende kalduvus moodustada suletud kogukondi ning loomulikult nende ähvardavalt kõrge iive. Kõigi nende erinevuste talumine tundus võimatu. Suhtumine neisse oli seega üsna sarnane praeguse suhtumisega muslimitesse.
Tõele au andes tuleb ent isegi liberaal-relativistlikult arutledes tunnistada, et vähemalt katoliiklaste osas eksiti. Või soovib keegi vastu vaielda?

 

 

 

 
Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist