Jeesuse sünnist

Juba lapsepõlvest alates on meeles kirikupildid Jeesus-lapsest. Ka on meeles, kuidas isa võttis paksu piibliraamatu ja luges: Aga see sündis neil päevil, et sõna keiser Augustusest välja läks, et kõik maailm pidi üleskirjutatud saama. See esmakordne üleskirjutus toimus ajal, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja. (Lk 2:1–2)

Teatavasti korraldas keiser Augustus oma valitsusajal rahvaloendusi ehk tsensusi vähemalt kolmel korral. Seejuures eristati kahte sorti tsensusi. Esmalt tsensus Rooma kodanike hulgas ehk census populi Romani, seda nii Itaalias kui ka provintsides. Hiljem korraldati tsensusi ka nende seas, kes elasid provintsides, kuid ei olnud Rooma kodanikud. 

Jeesuse sünniga seoses tuleb arvesse 8. aastal e.m.a toimunud tsensus. Keisri korraldusestkirjutada üles kogu maailm või kogu elanikkond(pāsan tēn oikoumenēn) võib järeldada, et tegemist oli esmakordse teist liiki tsensusega. See ei pruukinud toimuda kogu impeeriumis korraga, vaid järkjärgult, piirkondade kaupa. Seejuures ei olnud Room huvitatud rahvuslikust või suguvõsalisest kuuluvusest, vaid alalisest elukohast ja kinnisvara asukohast. See määras maksude suuruse. Sel ajal oli Süüria maavalitsejaks Küreenius. Siin ei tähenda maavalitseja ametinimetust, vaid see näitas tema tegevust (hēgemoeuontos).

Lk 2:1–2 kohaselt oli keiser Augustuse korraldatud tsensus põhjuseks, miks Joosep koos Maarjaga, oma kihlatuga, läks Petlemma. Kuid sellel oli veel teinegi tähendus. Nimelt viis Joosep siis oma pruudi koju. See toimus juba mõnda aega, arvatavasti lausa mõned kuud enne Jeesuse sündi.

Kui kihlus tähendas abielu juriidilist algust, siis pruudi kojuviimine tähendas abielu tegelikku algust. Siis toimus ka pulmapidu.

Joosepi ja Maarja pulmadest ei ole evangeeliumides juttu. Võimalik, et need toimusid üsna tagasihoidlikult. Nende olukorda varjutas see, et Maarja oli juba jäänud lapseootele.  

Kui Joosep oma last ootava kihlatuga Petlemma jõudis, olid jutud Maarja nii-öelda ebasündsast teost juba ees ootamas. On mõistetav, et viibimine Petlemmas Joosepi sugulaste keskel oli Maarjale väga raske. Niigi peeti galilealasi Jeruusalemma ja selle ümbruse elanike poolt usuliselt halvemateks. Nüüd veel lapseootus lisaks.

Sel ajal, kui Joosep ja Maarja viibisid Petlemmas, jõudis kätte aeg sünnitada. Joosep oli otsustanud tunnistada laps enda omaks (vt Mt 1:18–25), mis tähendas ühtlasi lapsele isanime andmist (vt Lk 3:23). Kuid Joosepi sugulastel oli sellega seoses mure. Esile kerkis pärimisõiguslik küsimus. Sohilaps, nagu saabuv ilmakodanik arvati olevat, ei tohi saada pärandit koos teiste, seaduspäraste lastega.

Nii on igati mõista, miks Jeesus pidi sündima väljaspool kodu. Säärane laps ei tohi ometi pere keskel sündida. Tema jaoks ei olnud kohta, ei olnud kohta ka inimeste südames.

Juutidel olid pärandiküsimused sajandite jooksul väga põhjalikult läbi mõeldud. Nende pühakirja kohaselt puudutas see eelkõige maaga seotud pärandit. Ka osutab Lk 2:4 seoses tsensusega pärusmaale. Minevikust oli teada, et Aabrahami pojapoja Jaakobi pojad, nii tema naiste Lea ja Raaheli kui ka nende orjataride omad, said kõik Kaananis pärusmaa. Üksnes Jaakobi naise Lea poeg Leevi jäi ilma. Kuid selle põhjuseks oli tema konflikt oma isaga (1Ms 34:30; 49:5–7). Seega ei olnud kõik sugugi nii ühemõtteline.

Ruumi jäi mitmesugusteks tõlgendusteks. Vastavalt evangeeliumide tunnistusele oli Maarja Joosepiga kihlatud, see tähendab, et nendevaheline abieluleping oli juba sõlmitud. Nüüd oli toimunud ka pruudi kojuviimine. Järelikult oli Maarja seaduse ees Joosepi naine. Ja juhul kui sünnib poeglaps, on ta esmasündinu õigustes pärija. Kuid nagu eespool öeldud, oli teada, et laps, keda Maarja ootab, ei ole sigitatud Joosepi poolt (Mt 1,18jj).

Kui Joosep nõustus unes Jumalalt saadud seletusega, siis tema sugulastelt seda oodata ei saanud. Nende jaoks oli tegemist sohilapsega, kes ei tohi pärida koos seaduslike lastega. Ja see kõik tuli kohe algusest peale avalikult selgeks teha. Seepärast pidi Jeesus sündima kodust väljas, seepärast ei olnud neile kohta majas (Lk 2:7). Põhjus ei olnud rahvaloenduses ega ruumikitsikuses, vaid soov oli näidata, et sündiv lapsuke ei ole Petlemma perekonnast. See avalik akt oli nagu juriidiline dokument, mis kinnitas Jeesuse pärimisõigusest ilmajäämist. Ühtlasi tähendas see, et sellel lapsel ei tohtinud olla kohta Joosepi suguvõsas. Jeesusest ei tohtinud kunagi saada petlemlane, vaid Maarja järgi pidi ta olema naatsaretlane ja selleks ka jääma. Kohanimi Naatsaret Jeesuse nimes oli nagu dokument, mis kinnitas, et too ei kuulu Joosepi suguvõssa.

Juba enne sündi hakkas täituma prohveti kuulutus: Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt silmad ära pööratakse: ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast (Js 53:3).

Taevased väed aga kiitsid Jumalat: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!“ (Lk 2:14).

Peeter Roosimaa,

teoloog