Jõgeva kogudus jätkas „saarte ringi” traditsiooni

Jõgeva koguduse ja tema sõprade jaoks muutis Eestimaa võrratu suve veel erilisemaks 6.–7. augustini toimunud reis Manilaiule ehk Manijale.

Eelmisel aastal Osmussaarelt tulles paluti koguduse esimehel Mare Rosinal, kes sel suvel oma 80. sünnipäeva tähistas, juba uus saar välja valida. Tänulik reisiseltskond on aastaid toimunud „saarte ringi“ alati oodanud – nad ei pidanud pettuma. Ja ikka on kaasas neid, kes kõiki saari koos avastamas on käinud!

Sooja karaskit ja kohupiimakooki

6. augusti varahommikul asutigi teele. Et teekond nii pikk ei tunduks, tehti vahepeal peatusi ja külastati erinevaid vaatamisväärsusi.

Esimene koht, kus giid meid rehetoas juba sooja karaski ja kohupiimakoogiga ootas, oli Carl Robert Jakobsoni talumuuseum Kurgjal. Kolm aastat tagasi avati seal uus Jakobsoni elu ja tööd tutvustav näitus „Carl Robert Jakobson – Eesti vaimupõllu ärataja“.

Kurgja-Linnutaja talu kui elav näidistalu on rajatud Jakobsoni enda jooniste ja unistuste järgi. Oma eluajal ta ise seda kõike ei näinudki. Ka abikaasa Julie ja tütarde elu oli seotud talu hoidmise ja arendamisega.  Siiamaani tegeletakse muuseumis karjakasvatuse ja põllupidamisega, restaureeritud on vanad taluhooned – karjalaut, ait, veski ja rehi. 

Ettetellimisel saab siin lisaks vaimutoidule maitsta ka meie rahvustoite. Muuseumi kodulehel võib end siinse eluga täpsemalt kurssi viia, aga oma silm on kuningas. Vaatamist ja kuulamist jagub.

Tori hobused – Eesti uhkus

Maaelumuuseumide hulka kuulub veel ka Eesti vanim hobusekasvandus Toris, mis alustas tegevust 1856. aastal.

Siin tegeletakse praegugi eesti ja tori tõugu hobuste kasvatamise ja aretamisega. Tori hobuse aretus algas 1892. aastal, kui siia toodi Poolast hobune Hetman, keda siiani unustatud pole – muuseumis on tal eriline koht. 

Kolm aastat tagasi avati ka hobusekasvanduses uus näitus „Tori pööning“ – siin saavad kokku meie ajalugu, vanavara ja iidsed lood. Ja lugusid juba jagub. Just siis, kui meie giid Tori põrgust rääkis, hakkas müristama – äikegi sai sõna sekka öelda. Tallide juures sai näha hobuseid, kes siin praegu elavad, tegutsevad ja kõiki hobusesõpru rõõmustavad.

Tori põrgust kirikusse

Toris olles käisime muidugi ka kirikus. Eelnevalt mitu korda hävinud ja aastal 1854 valminud kirik põles II maailmasõjas maani maha.

1990 algas taastamine ja 2001. aastal nimetati EELK Tori kogudus Tori Püha Jüri koguduseks ja kirik pühitseti Eesti sõjameeste mälestuskirikuks. Esimene, Lübeckis valatud tornikell õnnestus omal ajal päästa ja see seisab praegu kirikus veskikividest altari kõrval.

Lääne-Virumaalt, Läänemaalt ja Saaremaalt pärit graniidist veskikividest altar sümboliseerib meie rahva rasket saatust – oleksime otsekui veskikivide vahelt läbi käinud. Need kolm kivi rõhutavad Tori kiriku seotust kogu Eestiga.

Kirikus asub Ülo Kirdi loodud mälestisehis „Pro patria“ – isamaa eest. Mälestuskiriku juures avati Eesti esimene pronksist ratsamonument „Püha Jüri võitlus lohega“, mille autor on Mati Karmin. Võidupühaeelse jumalateenistuse järel saadetakse Tori kirikust üle Eesti teele võidutuli. Ka jüripäeva jumalateenistusele järgneb jüritulede teelesaatmine.

Selles kirikus annavad ametivande Eesti politseinikud ja ohvitserid, siin tähistatakse Eesti ajaloolisi tähtpäevi. Kirik on rahva seas hinnatud ka hea kontserdikohana.

Uskumatult lühikese merereisiga

Manilaid juba ootas ja bussijuht Silver võttis suuna Munalaiu sadama poole. Sadamast üle mere teele asudes ei uskunudki, et üks merereis nii lühike võib olla. Loetud minutid ja olimegi kohal. Autokastis majutuspaika sõites puhkas silm kadakatel ja kividel, rannaniitudel ja taamal sinaval merel. Kiire majutamine majakestesse ja maitsev õhtusöök päikeselisel Manijal olid igati teretulnud.

Siis algas suveõhtu pikem jalutuskäik saarekeskuse poole. Mare Rosin oli leppinud kokku  kohtumise Manijal elava ja tegutseva dokumentaalfilmide režissööri, stsenaristi ja operaatori Mark Soosaarega, kelle looming on väga rikkalik. Teame teda ka Pärnu Uue Kunsti Muuseumi rajaja ja filmifestivalide korraldajana. Mark Soosaar on Kihnu Kultuuri Instituudi asutaja ja nõukogu esimees.

Saarekeskus, kuhu me jõudsime, on ühtlasi rahvamaja, infokeskus ja muuseum. Selle juhataja on ajakirjanik ja tõlkija Svea Aavik, kes korraldab järjepidavalt ka näputöö õpitube ja Kihnu Kultuuri Instituudi trükiste ilmumist. Tema koostatud raamat „Kudas kihnlasõd Manõja vallutasid – Ühe väikesaare elulugu“ on väärt lugemine. Mark Soosaare kõrval tutvustas Svea Aavik muuseumi aardeid ja rääkis lugusid saare elust ja rikkalikust käsitööst.

UNESCO maailmapärand

Manija ja Kihnu kultuur on UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirjas.

Mark Soosaare rahulik, vaikne hääl pani kuulama. Tema kaudu kõnelesid Manija kivid ja taimed, isegi heinamaad, mis siin 20. sajandi alguses kihnlastele palju tähendasid. Alles 1933. aastal avanes kihnlastel võimalus siia elama tulla.

Kuulasime lugusid loodusest ja inimestest, kelle jaoks on Manija kodu. Soosaar sidus lummavalt kokku väikese ja suure maailma lood, nii et tundsidki – kõik on üks. Erinevad keeled ja kombed, aga üks elu, mida jagades teistele liiga teha ei tohiks.

Loodus annab, aga loodus ka võtab. Soosaare mõtisklused tekitasid tunde, nagu oleksid „Raadio Ööülikooli” salvestusel. Akna taga vajus punav päikeseketas sinavasse merre, meie ümber oli nii palju ilu, häid ja ka hellemaid mõtteid. Aeg möödus väga kiiresti. Pimenevas õhtus viis ta meid oma autoga ööbimispaika. Tuletorn umbes 4,5 kilomeetri pikkuse ja kuni 0,5 kilomeetri laiuse saare tipus oli meile teejuhiks tähevaikuses. Siia tasub pikemaks ajaks tulla.

Tassike hea tuju teed

Uus päev viis meid taas teele, autokastis sadamasse ja üle mere tagasi mandrile. Ees ootas Tamme talu ürdiaed. Siinsed lõhnad ja värvid hoidsid eneses päikest. Perenaine Heli Viedehof tegi meile põneva rännaku selles maitse-, lõhna- ja ravimtaimede aias, kus kasvamas üle 500 liigi ja sordi üle terve ilma.

Mõned taimed tulid vägagi tuttavad ette, aga üllatajaid oli rohkem. Siin oli vanaaegsemaid ja ka uuemaid taimi, mida eriti ei teatagi. Tassike „Hea tuju teed“ mõjus väga rahustavalt. Kõigil oli võimalus kaasa osta enam huvi pakkunud taimi ja tooteid ning seda tehti hoolega.

Kas mõjus joodud tee või päike, aga sõit Haapsalu poole möödus vaikuses.

Haapsalus külastasime kõigepealt Epp Maria Kokamäe omanimelist peregaleriid Epp Maria Galerii, kus oli üleval tema enda ja teiste pereliikmete Jaak Arro, Liisu Arro ja Anni Arro looming. Silm puhkas, ilu mõjub alati.

Viimase kohana külastasime Evald Okase muuseumi, mis pärast renoveerimist tänavu 21. juulil avati. Muuseumi teisel korrusel on püsiväljapanek Evald Okase muuseumi kogudest kunstniku noorusest tema elu lõpuaastateni.  Esimesel korrusel on 13. oktoobrini välja pandud Okase 1960.–1980. aastate suuremõõtmelised maalid Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kogudest.

Kui näituse vastu huvi on, tasub aega varuda ja vaatama minna. Juba ruum ise mõjub väga kutsuvalt, maalid kõnetavad ja üllatavad meeldivalt. Seda tegi ka meie reis – üllatas ja pani ootama järgmist.

Jaana Koppel