Jõgeva  koguduse avastusretk

Ühel augustihommikul asus Hiiumaa poole teele seltskond reisihuvilisi. Jõgeva koguduse ja Mare Rosina korraldatud „saarte ringile“ olid oodatud sõbrad ka teistest kogudustest ja Jõgeva ümbrusest. 

Selleks, et Hiiumaale saada, tuli enne tutvust uuendada Haapsaluga, mis tervitas meid kuurortlinnale kohase suveilmaga. Päikeselised olid ka  sealsed inimesed. Piiskop Tiit Salumäe avas Jaani ja toomkiriku uksed. Vaiksed hetked täis valgust ja soojust. Teadmised kiriku ja linna ajaloost, mida rõõmuga jagati, võeti kuulajate poolt tänuga vastu. 

Jaani kirik on üks vanimaid hooneid Haapsalus. Kirikuks ehitati see ümber alles 16. sajandi alguses. Toomkirik ja linnus on aga sama vanad kui Haapsalu linn. Tiit Salumäe alustas oma teenistust Haapsalus juba 1975. aastal. Toomkirikus saime osa ka tema organistist abikaasa Lia Salumäe orelimängust ja ühisest laulmisest. Muusika selles vanas ja väärikas kirikus oli kui kingitus. Ehkki olime teisipäevas, oli hinges pühapäevane tunne. Tänusõnad tulid südamest. 

Rännak Haapsalu promenaadil ja piiskopilinnuses viis meid giidi lugude saatel ajas tagasi: 1279. aastal kiriku kaitseks asutatud linn elab ja hingab oma mereäärses ilus tänagi. Valge Daami vastuvõtuks käisid linnuses juba ettevalmistused, augustikuu täiskuuaeg on siinkandis juba aastaid väga oodatud. 20. sajandi alguses valmis Haapsalus originaalprojekti järgi väga ilus raudteejaam. Veel ilusam oleks, kui rongid siin taas sõita saaksid. See teeks elu ja reisimise paljude jaoks oluliselt lihtsamaks. 

Pitsikeskuses imetlesime kohalike käsitöömeistrite loomingut: imelised sallid ja kleidid, mis igale kandjale ehteks oleksid. Öömaja pakkus meile Haapsalu kutsehariduskeskus. Õhtused merevaated ja päikeseloojang linnas olid lausa kohustuslikud. 

Verstapostid Hiiumaa teedel

Hiiumaal külastasime saare pühakodasid, teejuhiks õpetaja Hüllo-Kristjan Simson. Pühalepa kirikus ja Kassari kabelis on praegu teenimas tema abikaasa Triin Simson (Kulvere), kes on pärit meie kandist Kuremaalt.

Õpetaja Simsoni võrratu lauluhääl ja Pühalepa rahvaviis „Mu süda, ärka üles“ panid meidki kaasa laulma. Oli ju 10. august ja lauritsapäev, mil Pühalepa Püha Laurentiuse kirik oma nimepäeva tähistab. Hiiumaa vanim kivikirik on alguse saanud 13. sajandi teises pooles.

Alles selle aasta 24. juunil taasavatud ja taaspühitsetud Kärdla kirik oli juba ootamas. Kaks aastat kestnud põhjalike restaureerimistööde käigus tehti korda nii kirikuhoone kui interjöör. 

Kärdla kiriku ees on skulptor Elo Liivi loodud mälestusmärk kõigile Teises maailmasõjas hukkunud hiidlastele. Hiiumaa noor mees, kes sõjast naasnuna istub näoga kodu poole otsekui elujõel: vasakule käele jääb minevik ja mälestused, paremale tulevik ja lootused. Tema ühendamas neid mõlemaid. 

Tegime väikese peatuse ka Ristimäel. 20. augustil 1781 pidasid Reigi rootslased siin enne väljarännet Lõuna-Ukrainasse oma viimase jumalateenistuse. Esialgu ongi just saarelt lahkujad siia riste teinud. Praegu on vastupidi, tegijateks juba saarele saabujad ja ristid on ikka looduslikust materjalist.

Gooti stiilis Reigi kiriku torni tuulelipuks on hoone rajaja Ungern-Sternbergide vapilt pärit liiliaõis. Kirikus on ka väärtuslik kunstikollektsioon. Aino Kallase kirjutatud raamat „Reigi õpetaja“ meenus siin samuti. 

Igal kirikul on oma lugu ja laul. Ja neid lugusid kuulsime sel reisil palju. Laulsime ka. Omamoodi on kirikud justkui verstapostid teel, millel käid. 

Kassari kabel ootas meid ilusas küünlavalguses. Elektrit siin pole ja talvel teenistusi ei toimu. Aga selles lihtsuses siin on oma võlu. Kabel oligi veel alles hiljuti toimunud laulatusest ehtes. Aeg käibki Hiiumaal nagu teises rütmis. Soovijail oli võimalus käia koos õpetajaga Käina kiriku varemete juures. See koht väärib kindlasti taasavastamist ja uusi võimalusi. 

Hiiumaa pühakodades toimub lisaks igapäevasele tegevusele palju kontserte, eriti suvel. Hiiu Folgil käies olen ise Reigi kirikus kuulanud Aleksander Sünteri pereansambli imeilusat kontserti „Alguse valguses“. 

Aeg ei peatu

Läänemere vanimast tuletornist, mida juba 15. sajandil ehitama hakati, ei või samuti mööda sõita. Kõpu tuletorn on Hiiumaa sümbolina nagu maamärk: ilus, hoidev ja samas ohu eest hoiatav.

Jõudsime veel Vaemla villavabrikusse, kus praegugi ajaloolistel masinatel Hiiumaa lammaste villast lõnga saab ja kus valminud kudumeid müüakse.

Meretee tõi meid tagasi mandrile, aga pildid saare ilust tulid tänu ja rõõmuga kaasa. Viimane reisihommik lubas Haapsalus veel veidi ringi vaadata. Kunstigalerii Portel oli koht, kus aeg lausa lendas. Seda tegi ta ka meie järgmises peatuspaigas.

Rahvusromantilises stiilis Ants Laikmaa majamuuseum Taeblas on ehitatud kunstniku enda jooniste järgi. Siin on kaunis looduspark ja ka tema viimne puhkepaik. See koht on otsekui rahulik oaas, kus aega nagu ei tajugi. Kunstniku armastatud pastelltehnikas loodud lummavad loodusmaastikud ja portreed köidavad vaatajaid praegugi. Erki Aule kirjutas ja lavastas näidendi Ants Laikmaa elust. Teatriühenduse Oma Lava etendust „Üksikud heledad laigud“ mängiti juba eelmise aasta juulis, aga huvilisi oodatakse Laikmaa muuseumi veel järgmiselgi suvel. 

Koduteele jäid ka Paide Vallimägi, ajakeskus ning kirik. Arvamusfestivali ettevalmistus Paides juba käis. Aeg ei peatu ja nii meiegi. Hiiumaa reisiseltskonna 33 teelist on tänulikud kõigile, kes selle teekonna nii nauditavaks tegid.

Jaana Koppel