Georg Glaase: meie asi on hoone usuga täita

Samal ajal kui muu meedia on nimetanud Jõgeva uut kirikut kirikulaadseks hooneks, mida kogudus kasutab, valmistub hoone omanik EELK Jõgeva kogudus kiriku pühitsemiseks aasta eelviimasel päeval.

15. detsembri hommik, mil keeran autorattad Jõgeva suunas, on erakordselt udune. Eelmisel päeval on Jõgeva koguduse õpetaja Georg Glaase andnud nõusoleku uut pühakoda tutvustada ja jagada, kuidas edenevad ettevalmistused kiriku pühitsemiseks.

Hoone justkui varjaks end

Meeles mõlguvad poolikud lausejupid, mida muust ajakirjandusest lugenud olen: arhitektuuriliselt palju kõneainet pakkunud hoone, uues kirikulaadses hoones, Jõgeva kirikust saab hoopis kultuuritempel, Kaunite Kunstide Kodu – segadus mõtetes on sama suur kui udu mu ümber. Jõgevale jõudes on udu veelgi tihedam kui reisi alustades, nõnda et peatselt pühitsetav hoone justkui varjaks end.

Ei saagi aru, kas olen hoone ees või taga, kui kirikule tornipoolsest laiast ja pidulikust trepist lähenen. Hiljem selgub, et tulevikus saab siseneda mõlemalt poolt. Ümarad vormid, palju klaasi, torni tipus rist. Uks on kinni. Uudistan kirikuaeda. Kõik on lume all.

Leidnud avatud ukse, näen vastu vaatamas õp Glaase. „Kirikuaed on päris suur. Niitmist jagub. Praegu pole näha, kõik on lume all. Haljastusega tuleb veel tegeleda. Saal on nagu väike, aga suur ka. Kuidas võtta,“ saan võõrustajalt esimesed seletused.

Kirikusaal on ilus: puiduvärvi ümarad tugikaared, laes piklikud armatuurid justkui veidi melanhoolne vihmasadu ja kohal, kus altar saab olema, mustab lava, mille ees pingiread. Valge kuldsete ehetega kunstkuusk on lükatud paremasse nurka vastu seina.

Püha Perekonna kirik?

Ukse juures trepi all on laud. „See on altarilaud, mis liigub ja mida saab asukohas fikseerida,“ jutustab õp Glaase ja juhib mind kantsli juurde, millel näen esimest ristimärki hoone sees. Ta lisab väikese uhkusega hääles: „Rist on valgustusega ja kantsel ka liigutatav. Tegijaks Saaremaa firma OÜ Vätta Puit.“

Pean uskuma, et tulevase altari asukoha juurde viib kolm astet, kuna hetkel asub seal lava, kus eelmisel õhtul toimus Jõgeva kultuurikollektiivide advendikontsert. Kuulen, et kaldpind on loodud selleks, et erivajadustega inimesed ligi pääseksid ja altar oleks teisaldatav. Paigaldamist ootab altarivõre. Kujutan ette, kuidas jumalateenistus lõpeb, altar lükatakse oma kohalt ja rahvatantsurühm alustab tuljakuga.

Silma jääb lava kohal olev ümmargune süvend. Veel enne kui küsida jõuan, kuulen, et see on vitraažile, mida 19. detsembril paigaldatakse. Autoriks Ene Luik-Mudist Palamuselt ja vitraažil püha perekond ehk Maarja, Joosep ja Jeesuslaps. Olla ka arutlus, kas kiriku võiks nimetada püha perekonna auks. Silme ette tuleb Naatsaretis asuv Püha Perekonna kirik, mida aprillis külastasin.

Mu võõrustaja mainib, et talle see lava ei meeldi, et see on siin erandkorras, ja püüab tagasihoidlikult, nii palju kui võimalik, fotosilma eest eemale lipsata. Ei saa aga kirikulehtki uut pühakoda ilma õpetajata tutvustada ja nõnda juhin leebelt õp Glaase kaadrisse tagasi.

Armulukkude hoidja

„Kogudus on kaasa tulnud toredalt: eestlaslikult rahulikult. Kõik on rõõmsad ja aitavad, ei pea isegi kedagi utsitama. Hea koostöö. Loodame jõuluteenistused juba siin pidada. Ehk toome ka päris kuuse kaasa,“ ütleb õpetaja rahulolevalt ja juhib mind rõdule, kuhu on vanast kirikust toodud Rootsist Uppsalast pärit väike orel.

Orelirõdult avaneb vaade amfiteatrilaadsele ehitisele, kus suvel saab jumalateenistusi ja muid üritusi korraldada. Vasakul paistab lumme mattunud välijõusaal, mida Georg enda sõnul ei vaja, sest saab kirikus edasi-tagasi toimetades niigi oma koormuse kätte, ja nurga taga on laste mänguväljak.

„Seal on lukupost või lukusammas,“ tutvustab Georg. „Ahaa, et jalgrattaid panna,“ lipsab liig kiirelt huulte vahelt ja mu võõrustaja puhkeb naerma. „Ei, see on abiellujatele.“ „Et armulukkude hoidja,“ kommenteerin veidi segaduses ja ei julge küsida pähe tikkuvat ehk veidi kohatut küsimust, et mis saab siis, kui abielu lahutatakse.

Ruum on meeldiv. Siin on hea olla. Georg ütleb, et tema pole saanud süveneda. Kogu aeg on midagi toimetada. Nii palju on veel ettevalmistusi. Vaikib ja ohkab öeldes, et peauste laius teeb talle muret, kas ikka mahub kirstuga kenasti välja.

Suurepärane kirikukohv ja nõutuks tegev segadus

Torni liikudes näeme õuel asuvat 27 kohaga urniseina, mis veel tühi. Üks urn ootavat siia jõudmist Tartu Pauluse kiriku kolumbaariumist. On mälestuslatern ja lipuplats. „Posti külge paneme kaamera. Kui kõik on turvaline, siis saab siia urne paigutada,“ kuulen ja kohe juhib õp Glaase mu tähelepanu põrandale paigaldatud ümmargustele ja piklikele kujunditele. „Need pole siin nalja pärast. On vaegnägijatele, uue aja nõuded.“

Garderoobi läbides jõuame moodsa sisustusega kohvikusse, kus saan proovida tassikest suurepärast kirikukohvi ja juba kibeleb õp Glaase näitama, kuidas juhitakse ventilatsiooni, ruumide temperatuuri ja kõike muud, mis tehniline.

Torni viivad nimelised astmed. Esimesel astmel 1930ndatel kogudusele kirikualuse maa kinkinud Johan Riivese nimi, siit leiab kogudust teeninud Markus Haameri, Rene Alberi, Valdo Reimanni, paljude teiste ja ka Georgi enda astme. Loomulikult on tänuavaldusena oma nimelise astme saanud ka isamaalasest riigikogulane Aivar Kokk, kes aitas kiriku ehitamiseks raha leida.

Tornivaade jääb sel korral udu tõttu nägemata. Küll saab uudistada kolme koguduse elu tarvis ette nähtud ruumi teisel korrusel ja ühte suuremat, kus eilsest üritusest lauad veel koristamata.

Kultuur algab kirikust

Kuidas siis leida tasakaal koguduse ja kultuurielu vahel? Nimetavad ju kultuurielu organiseerivad Sten Siirak ja Daniel Aganitš hoonet Kaunite Kunstide Koduks kirikut mainimata. Õp Glaase ütleb, eelmine kuu oli elektriarve 450 eurot ja gaasi eest maksti 637. Et hoonet majandada, on vaja seda jagada. Tasakaal tuleb veel leida ja teha koostööd.

„Nagu piiskop Salumäe on ütelnud, on kiriku ehitus koguduse ülesehitamine. Kui keegi oleks väitnud 10 aastat tagasi, et saame uue kiriku, poleks seda uskunud. Nüüd on see teostunud. Meie asi on see usu ja muude tegemistega täita. Auks Jumalale, rõõmuks inimestele,“ on 312 liikme ja 55 annetajaliikmega Jõgeva koguduse õpetaja kindel.

Tartu praostkonna praost Kristjan Luhamets on hiljem teemat kommenteerides sama meelt: „Jumal on teinud Jõgeva kogudusele väga suure kingituse oma kiriku näol, mida nad ei oleks omast jõust, nõust ja tarkusest mitte kuidagi suutnud ehitada. Oleme olukorras, kus Jõgeva kogudus ei suuda seda kirikut teisiti ülal pidada kui vaid nõnda, et kutsub kõik rahvad sinna kokku. Kuigi võib-olla ehk tahaks teistmoodi ja omamoodi. Ma nimetan seda alandlikkuse kooliks.“

Kuidas elu uues kirikuhoones kujuneb, näitab tulevik. Kindlasti on võimalik leida ilusat koostööd. 30. detsembril pühitsetakse hoone peapiiskop Urmas Viilma poolt pühakojaks ja küllap mahub pühakotta ka viisakas kultuurielu. Miks ei peaks mahtuma? On ju õhtumaine kultuur just kirikust välja kasvanud ja sündis Jeesuslaps Petlemmas üle 2000 aasta tagasi ning ka eelolevatel jõuludel meie kõikide jaoks.

Kätlin Liimets