Johan Kõpp tegi mitme mehe töö

9. novembril sada viiskümmend aastat tagasi sündis Helme kihelkonnas Johan Kõpp – teoloog, pedagoog, kirikuõpetaja, rektor, peapiiskop, kirjamees, vaimne ja vaimulik juht oma rahvale ja kirikule.

15. novembril toimub Tartu Ülikooli muuseumi valges saalis selle tähistamiseks konverents, mille ettekannete teemad annavad ettekujutuse Kõpu haardest.

Ettekannete loetelu ei ammenda aga siiski Johan Kõpu elutööd, vastupidi, võiks isegi öelda, et siin ei kajastu kõige olulisem sellest. Tema tegevus meie kiriku piiskopina, pagulaskiriku ülesehitaja ning peapiiskopina. Samuti tema teoloogiline pärand, sh vaba rahvakiriku ja evangeelse jumalateenistuse kontseptsioon.

Johan Kõpu elust ja tööst ei jõua üksikasjalikult kõnelda isegi ühe pika konverentsipäeva vältel. Tundub nagu elanuks Johan Kõpp mitme inimese elu ja teinuks mitme mehe töö.

Täna, 150 aastat hiljem saame olla tänulikud. Meenutada mitte ainult Kõppu ennast, vaid ka tema vanemaid Toomast ja Tiinat, kõiki nende esivanemaid Kärstnas ja Suure-Jaanis. Mulgimaa talupoegi, kelle keskelt võrsus tulevane professor, rektor ja peapiiskop.

Seda viljakat mulda, mida põlvkondade kestel oli haritud, aga ka kogu seda vaimset pinnast, mida iseloomustas töökus, ausus, visadus ning piiritu usaldus kõigeväelise Jumala armu ja ettehoolde vastu, mis Johanit kandis ja toitis ka siis, kui ta viibis kodust ja kodumaast kaugel.

Kuid samamoodi võime tänus mõelda kõigile Johan Kõpu järeltulijatele. Tema lastele ja lastelastele. Ka pojatütar Mari Kõpule, kes on korrastanud vanaisa märkmeid ja annetanud talle kuulunud klaveri Holdre klaverimuuseumile.

Saame mõelda ka kõigile Kõpu õpilastele, üliõpilastele, kaaslastele Eesti Üliõpilaste Seltsist, tema akadeemilistele ja vaimulikele poegadele ja tütardele, keda ta on mõjutanud ja kujundanud ja kes tema elutööd omal viisil ja omade talentidega jätkavad.

Oma memuaaride „Mälestuste radadel“ III osa sissejuhatuses kirjutab Kõpp:

„Elu, tulles igavikust ja suundudes igavikku, ei seisata hetkekski paigal, vaid voolab otse määratu jõena, mis korrati laieneb, korrati kitseneb, ja mis haarab enesega kaasa inimesed, ühed lühema, teised pikema perioodi vältel. Kui ühed neist rändajaist kaovad, astuvad teised nende asemele ja rännak jätkub väsimatult lõppsihi poole, mis kõigile on lõppeks ühine, hoolimata sellest, et püütakse muuta oma samme ja sihtigi. Aga niikaua kui kestab meie teekond üldise ja ühise töö ja mure, igatsuse ja lootuse, usu ja armastuse saatel, on sellel käimisel ka oma sügavam mõte, kuigi me ise kui alatised otsijad võib-olla mitte alati sellest teadlikud ei ole ja teadlikuks ei saagi.“

Võime rõõmu ja imetlusega tõdeda, et Johan Kõpp on kaubelnud oma talentidega targasti ning tema kohta käib Issanda tõotus: Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole! (Mt 25:23)

Teisalt, võime näha Johan Kõpu elukäigus mitte ainult imperatiivi, vaid ka kingitust. Mitte ainult sulast, kelle ülesandeks on osavalt kaubelda, vaid ka varandust või talenti, mille Looja ja Issand oma tarkuses ja helduses meile on usaldanud.

Johan Kõpu suguste talentide puhul võime selgesti tajuda, et Jumal on meie väikesele maale, rahvale ja kirikule väga palju kinkinud, ning see on meile julgustuseks ja kinnituseks, et Tema meist tõesti hoolib, meid tõsiselt võtab, enamgi veel – meid armastab.

Peapiiskop Jaan Kiivit ütles 28. novembril 1999 Johan Kõpu 125. sünniaastapäeva jumalateenistusel Laiuse kirikus:

„Jumala õnnistus ei võta üheltki inimeselt tema kohustusi ja vastutust. Nii on mu ülesanne tööd teha, vaeva näha ja pingutada, nagu oleneks kõik minust ja sellest, kuidas ma asjadega hakkama saan. Kuid samas pean pidama meeles, et oluline jääb olemata, kui Jumal ei anna oma õnnistust. Inimese vastutuse ja Jumala õnnistuse omavahelises seoses sünnib õige ajalugu. Me ei saa loota üksnes oma võimekusele ja kordaminekutele. Praegusaja inimestel on ehk raske õppida tunnustama neid piire, mis meile on seatud, ja õppida neist kinni pidama. Varasemad sugupõlved oskasid seda. Sest see tähendab tagasihoidlikkust ja õiget alandlikkust, milles me üheltpoolt püüame anda oma parima, aga teiseltpoolt anname Jumalale au, mis talle kuulub.“

Marko Tiitus

piiskop