Johannes Viira: elu on aktiivne olnud

Tartu Maarja koguduse kirikuvanem Johannes Viira on pälvinud EELK aukirja.

Küsin 27. juulil 1939 Otepääl sündinud Johannes Viiralt, kui kaua ta Tartu Maarja kogudusega seotud on olnud, ja saan vastuseks, et kogu elu. Niisugune tunne võib ju tekkida, kui pikki aastaid koguneb tõesti palju. Päevikut pole Johannes pidanud ja mälu võib alt vedada.
Kindel on see, et Maarja kogudus käis siis koos Peetri kirikus ja sealnegi kirik vajas alles sõjakahjude taastamist. Nii et vabalt võib neid aastaid kokku saada üle kuuekümne. Samas tunnistab ta, et enne iseseisvuse taastamist ta kirikus sage käija ei olnud. Pühade ajal käis küll ka koolipõlves, sest üks käskkiri ees või taga, naerab Johannes.

Lahtised käed ja kunstihuvi
Johannes meenutab, et on elus palju rännata saanud, sest isa remontis villavabrikutes seadmeid. Pere oli suur – kokku 11 last ja Johannes oli neist kümnes. Läks nii, et Johannes sai Tartusse kunstikooli ja õppis seal sisekujundust. See sobis nõrkade kopsudega kunstihuvilisele poisile hästi. Ta meenutab, et lapsena raviti tema kopse kivitõrvaga, mida lisati piima hulka. Jook oli mõru ja vastik.
Koolis omandatud oskus andis tööd ja leiba. Rikkaks pole Johannes saanud, aga nälga pole ka jäänud, naerab mees. Ja sõnab samas, et ei pea õigeks rikastumise eesmärgil ülepingutamist. Ta tunnistab, et raskeid aegu on olnud, ja räägib loo, kuidas kord Elvas rannas päikest võttes varbaga liiva sonkis ja rahanutsaku leidis. Ju see oli sinna tema jaoks jäänud. „Kõige tähtsam on ausaks jääda ja mitte alla anda eksitavatele ahvatlustele,“ sõnab Johannes elutargalt.
Kes Tartu Maarja kogudusemaja saalis jumalateenistusel on istunud ja altarivõre ees põlvitanud, mäletab kindlasti puidu soojust ja ruumi hubasust. 1997. aasta lõpus pühitsetud kirikusaali sisustuse valmistas Johannes Viira. Ta on olnud abiks ka mõne teise Tartu koguduse juures ja mõtleb baptisti kirikule, kuhu meisterdas luugikesi ja muud nipet-näpet.
Tema kirjusse ellu jääb töötamine etnograafiamuuseumis, erinevad jõukohased suvilaprojektid, tootmisjuhi amet mööblifirmas. Ta on olnud ka vaneminsener-konstruktor ja metsnik. Nüüdseks on huvi sisekujunduse vastu kadunud. Loodus kutsub, sõnab Johannes, kes parasjagu nokitseb kasvumaja kallal.

Hobisid on olnud
Johannes elab 2013. aastast Valgas ja käib enamasti sealses kirikus jumalateenistustel ning tunneb heameelt, et kogudusel on nüüd hakkaja noor õpetaja. Umbes korra kuus võtab ta aga Tartu-sõidu ette, sest Maarja kogudus on ikka südame küljes. Siinse koguduse juures käis ta hiljuti ka koolitusel – õpetaja Margus Suvi suunas, et omandada oskus anda piiblitunde.
Õppida on Johannesel elu jooksul tulnud nii mõndagi. Osaliselt huvist, osaliselt vajadusest. Ta on olnud tsiviilkaitse-, aga ka purjespordiinstruktor, tegelnud male, kabe, laskmise ja kalapüügiga, mänginud pille. „Mul on lahtine mõistus, pea võttis. Kui viisi pead ja pill on, siis liigutad ka,“ on Johannes valmis iga hetk nalja viskama. „Ilma naeruta pole elu,“ on tema deviis.
Nüüd on Johannes ostnud vana kaatri ja korrastab seda. Vana sõber, kel mootorite peale rohkem nuppu, aitab kaasa. Johannesel on kaatri juhtimiseks luba olemas ja nii naerab ta, et võib auto asemel kaatriga Tartusse sõita. Oma ea kohta on ta vägagi moodne: kasutab arvutit, kus on Facebookis endale konto loonud, ja nutitelefoni. Johannes Viiral on kaks tütart ja neli täiskasvanud lapselast. Ja võtab lõpuks oma elu kokku ühte lausesse: „Kui Issand lubab, võib ära elada.“
Rita Puidet