Jõhvi Mihkli kirik taas muinaspäevade keskmes
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Määratlemata / Number: 30. august 2006 Nr 35 /
Reedel ja laupäeval toimusid Jõhvi Mihkli kiriku sees ning ümber järjekorras juba kolmandad muinaspäevad.
«Need päevad sündisid mõttest korraldada muinastulede öö, nagu need on kombeks Põhjamaades,» meenutab Jõhvi muuseumi seltsi aseesimees Anne-Ly Reimaa.
Tema sõnul arvasid korraldajad, et sellega võiks kaasneda ka muinaspäevad, sest Jõhvis on tore isetegevuslik näitering ja lisaks sai aastal 2002 valmis muuseum, mis asub Mihkli kiriku võlvkeldrites. «Kasvas välja idee, et võiks lavastada legendi, mis seletab Jõhvi kiriku saamisloo,» lisab Reimaa.
Iidne Jõhvi
Esimene etendus kahest vennast, kes pööravad tülisse, mille käigus noorem tapab vanema ja rajab siis patukahetsuseks kindluselamu asemele pühakoja, oli nii edukas, et legendi lavastanud Lembit Prits kirjutas järgmisel aastal uue näidendi. «Nüüd on valminud kolmas näidend ja selle ümber toimub mitu minevikuhõngulist ettevõtmist: keskaegsete kostüümide paraad, ammulaskmine, laat,» ütleb Reimaa.
Anne-Ly Reimaa, kes töötab praegu Eesti omavalitsusliitude esindajana Brüsselis, tunnistab, et üks muinaspäevade ülesanne on parendada Jõhvi kuvandit, mis võib tunduda liiga tööstuskeskne. «Me tahame näidata, et meil on soliidne ajalugu, millest tegelikult eriti palju ei teata ja et see on paljuski seotud just Jõhvi Mihkli kirikuga, toimuvad muinaspäevade üritused pühakoja sees ja ümber.»
Avatus tuleb kasuks
Näitena Jõhvi rikkalikust ajaloost toob Anne-Ly Reimaa välja vähetuntud fakti, et Eesti esimene praostkondlik laulupidu toimus just Jõhvi kirikus – neli aastat enne esimest suurt Tartu laulupidu, aastal 1865.
Muinaspäevade avaürituseks oli tuntud õhtujuhi Samuel Golombi kogust pärit religiooniteemaliste postmarkide näituse avamine Mihkli kirikus.
«Muinaspäevad toovad kindlasti ka kirikule kasu: ühendavad eri kogukondi ja näitavad, et pühakoda pole staatiline, surnud asutus. Näiteks filateelianäitus kirikus võib pühakotta tuua inimesi, kes muidu sinna vahest ei satukski,» arvab Reimaa, «ka sellel näitusel eksponeeritud markidelt ilmneb, et religioonil on meie elus väga oluline roll ja et kirikuhooned on igas linnas märgilise tähendusega.»
Muinaspäevade ametlikku algust märkis avaparaad keskaegsetes kostüümides, mis lõppes humoorika lühietendusega, kus paljastati libakuninganna ja kus kuningaks rõivastunud kohaliku volikogu esimees Vallo Reimaa sai öelda sõnad, mis kuulutasid III muinaspäevad avatuks.
«Mul on väga hea meel, et kirik on olnud kogu muinaspäevade toimumise aja avatud – nii otseses kui ülekantud tähenduses,» ütleb Vallo Reimaa.
«Häda nasfergiga»
«Seekordne näidend pajatab ajast Põhjasõja järel,» tutvustab oma värsket loomet nüüdseks juba kolme Jõhvi kiriku ajalooga seonduva näidendi autor Lembit Prits. «Kes teksti tähelepanelikult kuulab, saab teada, et kirik on äsja varemeist tõusnud ja vaid torn on taastamata. Veel mainitakse, et kirikuõpetaja, kes parajasti kogudust teenib, on Thomas Knüpfer. Sellenimeline teeniski Jõhvi kogudust XVIII sajandil.»
Näidend «Torm ehk mustlane hädas nasfergiga» kõneleb autori sõnul tõsistest asjadest läbi huumoriprisma. «Kõneks on nii eesti rahva püsimajäämine kui võõra-teema. Tormi eest kirikusse pakku läinud leiavad eest mustlase, kes arvab, et kirikust asju pihta panna on igati hea idee.»
Prits tunnistab, et näidendit kirjutades olid tal silme ees reaalsed näitlejad, kellest ta teadis, et nood tükis osa saavad. Kodukirikus sai mustlaseide rolliga hiilgavalt hakkama kohalik kellalööja Luise Väli.
«Järgmine näidend võiks kõneleda Jõhvi koguduse märtritest – kirikuõpetajatest Hessest ja Varikust, kes kurjuse käe läbi otsa leidsid,» on Lembit Pritsul juba tulevased lavastused mõttes. Need vaimulikud kaotasid elu punaterroris vastavalt aastail 1918 ja 1941.
Teisel üritusepäeval esines kiriku kõrval paiknevas leeriaugus üles seatud laval lisaks taidlustruppidele ka professionaalne vanamuusikaansambel Rondellus. III muinaspäevad lõppesid tulesõu ja muinastulede süütamisega.
Teet Korsten
