Jõhvi Mihkli kirikus tänati ustavaid teenijaid
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Uudis / Number: 10. november 2010 Nr 45 /
Pühakutepäeval oli Jõhvi Mihkli kirik rahvast tulvil, sest piduliku teenistusega tähistati peapiiskopi osalusel omapärast juubelit.
Koguduse õpetajal Peeter Kalduril saab sel kuul täis 30 aastat Jõhvi kogudust teenida ja sekretär Anneli Leinil 20 aastat teda ses ametis kantseleis toimetades toetada.
«Mis on jäänud ja mis on muutunud? Muutunud on kogudus ja meie kirik, muutunud on Jõhvi ja muutunud on kogu riik. On häid muudatusi ja on küsitava väärtusega muudatusi, on koguni neid muudatusi, mis oleks võinud olemata olla,» arutles teenekas vaimulik omalaadses aruandejutluses.
Õpetaja Kaldur on 30 aasta jooksul ristinud üle 3000 inimese ja leeriõnnistamise kaudu kogudusse võtnud umbes 1300 inimest. Tema ajal on taastatud 1944. aastal hävinud kirikutorn, paigaldatud kirikusse ja kogudusemajja keskküte, rajatud pastoraadile juurdeehitus, tehtud kapitaalremont tagastatud vanas koguduse hoones, paigaldatud pühakotta teine orel, korrastatud kiriku kelder ja rajatud sinna kindluskiriku muuseum. «Kõikide nende tööde puhul oli vaja võidelda alguses nõukogude võimuga, hiljem bürokraatlike takistustega,» meenutas Kaldur.
Kaldur ütles hiljuti Kirde-Eesti ajalehele Põhjarannik, et tahtis tulla Jõhvi teenima, sest tegu oli keskkonnaga, mida ta Kohtla-Järve poisina hästi tundis. Mees arvas, et näiteks hoopis pietistlikumas Lääne-Eestis oleks tal palju raskem olnud end vaimulikuna kehtestada. Küsimusele, milline on Ida-Virumaa vagaduslaad, vastas Kaldur, et «Viru veri ei värise» ning «karskus ja kainus» on head märksõnad seda iseloomustama.
«Virumaa inimesed on võrreldavad pillirooga, mida rutjutakse, aga mis ei murdu. Et siin kandis oli kunagi enim salapiirituse vedajaid, näitab, et inimesed olid solidaarsed ega kandnud üksteise peale keelt. Iga aastaga jäävad Eestis piirkondlikud eripärad väiksemaks – see on kui globaliseerumine Eesti sees,» ütles vaimulik.
Teet Korsten,
Põhjarannik
